Juhtkiri: volikogu meepott meelitab isegi süüdimõistetuid

korruptsiooni eest süüdi mõistetud kandideerivad volikogudesse Foto: Urmas Nemvalts

Otse vanglast kohalikku volikokku kandideerida siiski ei saa. Tuleb aga välja, et isegi sel aastal kohtus korruptsioonikuriteo eest tingimisi vanglakaristuse saanul on see täiesti võimalik. Valija peab otsustama.

Sellises olukorras on loomulikult ajakirjanduse asi tuua inimeste ette see, mis kohtuotsustes või siis kokkuleppemenetlust lõpetavas kohtumääruses tegelikult kirjas on. Tänase lehe loost leiate näited vaid neist isikutest ja juhtumitest, mille kohta on jõustunud kohtuotsused või kokkulepped aastatel 2016–17, ehk üksnes täiesti värsked asjad, mitte kõigi kandideerijate kogu minevik. Peale selle isikud, kes on saanud süüdistuse avaliku võimu väärkasutamises või on praegu kohtu all – parim näide, mida kõik teavad, on Edgar Savisaare pooleli olev kohtuasi, mille peategelane Tallinnas uhkelt kandideerib. Aga ta pole ainus.

On kummastav, et erakonnad ja nende kohalikud nimekirjad pole pidanud vajalikuks täielikult välistada vähemalt nende inimeste kandideerimist, kelle kohta on olemas äsja jõustunud otsused ning kõik asjaolud peaksid kohalikele poliitikutele hästi teada olema. Ja kui ei ole, saaksid nad ju samamoodi kui ajakirjanik lugeda avalikult kättesaadavaid materjale. Tänasestki lehest leiate paar Reformierakonna nimekirjades kandideerijat, ühe sotside nimekirjast ja mitu ühes või teises valimisliidus volikokku pürgijat.

Erilisel kohal troonib selles nimekirjas aga Keskerakond, kust on pärit nii kõlavaimad kui ka äärmuslikemad näited. Kui erakond peab võimalikuks, et nende nimekirjas lähevad valijatelt mandaati küsima inimesed, kellel on praegu korruptsiooni eest mõistetud vanglakaristuse katseaeg, siis pole ju ometi tegu mingi halli alaga, mille kohta võiks keerutada, et ühtpidi nii ja teistpidi naa, otsust pole ja keegi midagi ei tea. Vastupidi, otsused ja nende põhjendused on must valgel kirjas.

Sellest tegelikust käitumisest, nendest valimisnimekirjadest näeme, et Keskerakond ei ole ka Jüri Ratase juhtimisel oma korruptantidest liikmetele selga pööranud, vaid võimaldab neil inimestel oma nimekirjas valijate ette astuda.

Omaette mõistatus on muidugi see, mis toimub nende inimeste endi peas, kes pärast äsja korruptsioonikuriteo eest saadud karistust ikkagi valitavasse kogusse pürgivad.

Tõeliselt veider on õigustada seda äärmusliku sõnakasutusega, nagu «Kas minu elu on läbi?». Justkui oleks osalemine poliitilises otsustuskogus ainus asi, mida inimene oma eluga pihta võib hakata. Ta ju hakkab volikogus otsustama meie ühiste asjade, sealhulgas rahaasjade üle. Samuti otsustama, millised aususekriteeriumid seatakse tulevasele vallavanemale või linnapeale.