Pille Lill: miks soovib ooperilaulja saada poliitikuks?

Pille Lill Foto: Erakogu

Juba mitu nädalat olen pidanud vastama tuttavate ja sõprade küsimusele, miks olen otsustanud minna poliitikasse, kirjutab ooperilaulja ning Isamaa ja Res Publica Liidu kandidaat Tallinnas Haabersti linnaosas Pille Lill.

Minu jaoks on vastus üsna selge: olen viimased kümme aastat leidnud end pidevalt kuulamas, lugemas ja vaatamas teemasid, mis on seotud nii maailma kui ka Eesti arenguga.

Mind huvitab kõik, mis aitab kaasa sellele, et inimesed oleksid õnnelikud. Olles päris pikalt panustanud kultuurivaldkondadesse, tunnen hästi nende eripärasid ning probleeme. Enamiku tööst olen teinud kodanikualgatuslikult ja seetõttu on mind hakanud huvitama, kuidas töötavad nende küsimustega meie juhtivad organisatsioonid.

Tahan näha ka nii-öelda köögipoolt, et kodanikualgatused ei jääks vaid hüüdjate hääleks kõrbes.

Huvitaval kombel olen kuulnud sageli jutte, et juhtidest nagu ei sõltukski midagi. Kui veidi mõelda, siis loomulikult saab just juhtimisest alguse ühe või teise idee kavandamine ja elluviimine.

Juhi otsustest saavad alguse protsessid, mis muudavad teatud asjade suunda ja arengut. Just juhtimisotsused on olnud minu jaoks viimastel aastatel väga tähtsal kohal, seda ka organisatsioonides, millest ühte olen juba 15 aastat omaalgatuslikult eest vedanud.

Tihtipeale olen olnud ka vaatleja rollis ning erinevate asutuste arengut jälgides ja analüüsides olen end avastanud positsioonilt, kus mu käed jäävad riiklikul tasandil liigagi lühikeseks.

Oma kogemustest tean öelda, et jõuan sihile vaid siis, kui ei jää üksiküritajaks ning sellest tulenevalt olen püüdnud alati küsida nõu ja kaasata nii projektide kirjutamisse kui nende elluviimisse inimesi, kes oma teemat süvitsi valdavad. Just siin loodan aidata kaasa riigi tasandil, et ekspertide hääl saaks kuuldavaks.

Kodanikena on oma ala spetsialistid protsessidesse küll aeg-ajalt kaasatud, ent liiga sageli on juhtunud, et nende mõtted lõppkokkuvõttes arenguplaanides ei kajastu ning leian, et selline muster on äärmiselt kahetsusväärne.

Siin on Eesti arengu jaoks väga suur kasutamata potentsiaal, sest kodanikualgatuslike organisatsioonide liidrid jäävad uuringutest ja laiahaardelistest strateegiate kujundamise protsessidest liiga tihti eemale ning nende panust ei märgata ega tunnustata piisavalt.

Usun, et vähemalt pooled mittetulundusühingud on loodud südame kutsest, sest nende juhid on näinud, et «king pigistab» ja on vaja aidata kaasa, et teatud asjad saaksid tehtud.

Need juhid teevad oma tööd valdavalt väga väikese tasu eest, tihti aastaid ilma mingit tulu teenimata, ent ometi muudab nende tegevus, kas siis väikeses külakeses või üleriiklikult, paljude inimeste elu.

Just need juhid, algatusvõimelised inimesed on vaja rakendada nõuandvatesse rollidesse ja seda mitte lihtsalt seetõttu, et linnuke saaks kirja, vaid nende ideed peaksid olema pidevalt riigile teenäitajaks.

Loomisvõime on antud kaasa kõigile inimestele, kuid seda edukalt ellu rakendada suudavad vaid vähesed.

Riigi tasandil on vaja näha neid inimesi mitte vaid tunnustamistseremooniatel, mida need tegijad kahtlemata väärivad, vaid ka kaasamõtlejatena.

Usun, et juhiks sünnitakse. Teatud omadusi on muidugi võimalik arendada, kuid ettenägelikkus, suhtlusoskus, julgus, meeskonna loomise anne ning ka oskus selles meeskonnatöös oma positsioonile kindlaks jääda on edukate juhtide loomupärased omadused.

Eestis on piisavalt palju juhtimisvõimega inimesi, kes tegutsevad eri valdkondades, kuid keda me veel ei tunne. Mul on unistus tuua nad kokku ja luua nendega koos Eesti jaoks parimaid võimalusi!

Just need inimesed tunnevad ja teavad ka raha väärtust, sest nad on oma missioonitundega viinud ellu väga väikeste vahenditega olulisi projekte. Liialt tihti näeme riigi tasandil raha väärkasutamist ja kõige paremini peegeldub see olukordades, kus raha jaotatakse nii-öelda peremehetundeta, see paljastab äärmise vastutustundetuse. Puudub justkui loogiline strateegia ja eesmärk, mis tagaks teatud ülioluliste valdkondade jätkusuutliku arengu.

Väikestes ettevõtetes ei ole raha mitteotstarbekas kasutamine iial võimalik, sest iga sent on arvel. Juht, kes on aastaid sellistes situatsioonides olnud, mõistab rahastuse küsimuste problemaatikat oluliselt vahetumalt kui ametnik, kelle kogemus vastavates valdkondades on napp või puudub sootuks.

Leian, et riik ning Eesti rahvas, selle asemel, et moodustada üksmeelselt toimetav tervik, asetsevad teineteise suhtes liialt vastandlikus positsioonis, ning see vajab muutmist. Keskklassi kodanikul on raske ja lausa valus kuulata, kui räägitakse jagatavatest tuhandetest ja miljonitest, kui nende endi kasutuses olev raha piirdub mõnesajaga. Ometi kasutatakse ka seda piskut suure hoole ja armastusega.

Inimestel, kes on valitud juhtima riigi arengu jaoks väga olulisi struktuure, on vaja aru saada, et nad vastutavad tihti terve valdkonna arengu eest ning just vastutustunne on see, mis peaks iga juhi otsusega alati kaasas käima. Mida arukamaid juhte me valime, seda suurem on võimalus, et riigil ja rahval läheb hästi.

Siit ka minu üleskutse, head inimesed: lähme valima ja loome koos valitutega endile parema tuleviku!