Kui praeguse kahesaja riigi rahvastel on lisaks lihtlabasele tugevama õigusele veel mingi muu, mõistuspärasem õigus olemasolule, siis see peab olema piisavalt universaalsel alusel ning seda peab jätkuma tarvidusel ka tuhandetele rahvastele, kirjutab filosoofiatõlkija Tiiu Hallap.
Viimastel päevadel on Kataloonia-teemalistes aruteludes võetud läbi küsimust, kellel üldse on õigus (rahvana) iseseisev olla. Kõlanud on ka mõte, et omariiklust kõigile lihtsalt ei jätku. Kui on tegu mingi tõsise ja olulise õigusega, siis on muidugi kummaline rääkida, just nagu võiks õigus lootusetult otsa saada, enne kui tagumised jaole jõuavad.
Mõtleme hetkeks inimõigustele. Kui Maa elanikkond kasvab kahekümne miljardini või enam, kas siis ühel hetkel tuleb juurdesündivatele inimestele öelda «teil kahjuks inimõigusi ei ole, midagi pole enam järele jäänud, kõik on otsas»? Tundub tragikoomiline. Kuid rahvaste puhul peetakse võimalikuks selliste mõtetega välja tulla.
Maa on teadupärast üks planeet. Selle planeedi territooriumi on praegu enda vahel ära jaganud umbes kakssada riiki, Eesti sealhulgas. Suures enamuses on need rahvusriigid.
Rahvusriigi üks oluline mõte on luua parimad võimalikud arengutingimused ühele kindlale keelele ja kultuurile. Vähemalt Eesti põhiseadus nimetab seda Eesti riigi eesmärgina.
Võime öelda, et ühelt poolt on omaette keelelis-kultuurilise kogukonna olemasolu (võib-olla) tarvilik tingimus vastava riigi tekkeks; teisalt aga on rahvusriigi olemasolu (võib-olla) tarvilik tingimus selleks, et keelelis-kultuurilist kogukonda parimal viisil kaitsta ja arendada.
Tegelikke riike, nagu öeldud, on umbes kakssada. Kuid keeli on Maal tuhandeid. Täpse arvu üle vaieldakse. Britannica pakkus 1911. aastal selleks arvuks 1000, ent 20. sajandi vältel on hinnangud pidevalt ülespoole roninud.
Üks levinud kriteerium keelte arvu määramisel on see, et loetakse üle erinevad keeled, millesse on tõlgitud vähemalt mõni katkend piiblist. Aastal 2016 oli vastav arv 3223. Kuid Ethnologue annab (2017) elavate keelte arvuks üle kahe korra suurema arvu – 7099.
Olgu märgitud, et kuigi iseseisvusest ja üldse asjadest kõneldes on suuremaks taustsüsteemiks väga sageli Euroopa, räägitakse Euroopas kokku ainult 230 keelt. Märgitud olgu ka, et lingvistide hinnangul sureb järgmise 100 aasta jooksul välja vähemalt 3000 keelt.
Kuna on vähe usutav, et nende 3000 keele ja rahva jaoks enam midagi saab teha, nii et päris kindlasti surevad nad välja iial omariikluse kogemust saamata, siis võiksime nende keelte ja kultuuride arvu, mille puhul põhimõtteliselt saab kõne alla tulla kaitsmine samade vahenditega, nagu kaitstakse eesti keelt ja kultuuri – see tähendab omariiklusega – paigutada näiteks 4000 juurde. Sel juhul paistab, et praegu on maakeral 3800 riiki puudu.
Meil on 3800 võimalikku riiki ja 200 tegelikku. Need kakssada on omamoodi aristokraadid, väljavalitud seltskond, keelte ja kultuuride praegune koorekiht. Muuhulgas võtab see seltskond endale õiguse arutada selle üle, keda ülejäänud 3800 võimalikust riigist enda sekka vastu võtta ja kas üldse ühtki võtta.
Mõned mõtlevad ja ütlevad: «Me peame olema ettevaatlikud, sest meil on vaenlased ja meil on liitlased ja maailm on väga ebastabiilne. Parem kui hoiame status quo'd ja austame nende riikide suveräänsust, kes juba on olemas. Siis ehk need teised tegelikud riigid, kes on olemas, ka omalt poolt austavad meie suveräänsust. Mis puutub nende riikide suveräänsusse, keda veel olemas pole, siis seda me ei austa, sest ei saa austada seda, mida olemas pole.
Kui nad peaksid kuidagiviisi olemasolemiseni jõudma, kui nad muutuvad võimalikust tegelikuks, hakkame neidki austama. Aga meil pole mingit moraalset kohustust aidata võimalikul tegelikuks saada. Ehkki meil on kindlasti (moraalne?) õigus arutada selle üle, kas neil üldse on moraalset või muul heal ratsionaalsel alusel õigust võimalikust tegelikuks saada.»
Peamine pragmaatiline põhjus, miks oma iseseisvust üldiselt tähtsustav Eesti nii mõnigi kord pigistab silma kinni mõne rahva iseseisvuspüüdluste suhtes, on Kataloonia sündmuste kommentaatorite väljaöeldud.
Sõltume peaaegu kõiges oma suurtest liitlastest ning üldse füüsiliselt ja majanduslikult suurtest riikidest.
Kui kuskil hakkab mõni väiksem võimalik riik sünnitusvaludes piinlema, on targem vaikida või sünnituse katkestamine heaks kiita, sest vastupidine ei meeldiks mõnele «suurele» ning võiks ajapikku algatada ohtlikke protsesse.
Protsesse, mis toovad välja meie enda olemusliku haavatavuse ning halvemal juhul võivad viia isegi selleni, et me ise muutume tegelikust riigist tagasi üksnes võimalikuks.
Omariiklus kas on või ei ole hea instrument keele ja kultuuri säilitamiseks. Eesti rahvas on oma seniste valikutega väitnud ja põhiseadusse kirjutanud, et ta seda on. Mõni teine rahvas võib kirjutada oma põhiseadusse muud ja vastavalt ka suhtuda mõnesse sündmusse teisiti, kuid Eesti on otsesõnu rõhutanud nende kahe asja seost: keele ja kultuuri säilimine ning omariiklus kui selle vahend. Me kas soovitame või ei soovita sedasama lähenemist ka riigita rahvastele.
Kuivõrd Eesti on olnud küllaltki edukas, oleks loogiline soovitada oma eeskuju järgida ja iseseisvaks saada. Mõeldav on ka mitte soovitada – juhul kui orienteerutaks ümber seisukohale, et rahvusriik siiski pole parim viis keelt ja kultuuri säilitada, vaid targem (või lihtsam) on teiseneda multikultuurseks riigiks või mõne mõistliku, kõrgelt arenenud, multikultuurse impeeriumi autonoomseks regiooniks.
Ent igal juhul ei ole väga loogiline ise oma iseseisvust kõvasti väärtustada, alles riigita rahvastele aga soovitada seda mitte väärtustada või selle saavutamisega kannatada, kuni kahesaja riigi «väljavalitud» on rahumeelselt valmis seda lubama ning oma territooriumidest tükikese loovutama.
Ent äkki on nii, et juhtumisi elame maailmas, mille kohta Gottfried Willhelm Leibnitz võiks öelda, et see ongi parim kõigist võimalikest maailmadest? Kas ehk ongi nii, et kakssada riiki juhuslikult ongi see optimaalne või maksimaalne arv poliitilisi moodustisi, mida see planeet suudab kanda? Kas ehk maailmamehhanism on selliselt sätitud, et just umbes täpselt kakssada riiki suudavad hästi hoolt kanda ka ülejäänud 3800 või 6800 riigita keele ja kultuuri eest?
Ei tundu usutav, et riigitekke ajalugu ühel planeedil peaks seda laadi meelevaldses punktis lõppema. Veelgi vähem usutav tundub see siis, kui mõtleme veel kord prognoosile, mille järgi lähema 100 aasta jooksul sureb välja 3000 keelt. Kui eelmainitud 200 oleksidki määratud «hoolt kandma», peab küll ütlema, et nad on kandnud hoolt halvasti.
Tegelike riikide suveräänsuse kaitsmine võimalike riikide eksistentsi arvelt ei ole moraalses ega filosoofilises plaanis tõsiseltvõetav. Ega tingimata ei peagi moraalset ega filosoofilist plaani võtma. Jutt on lihtsalt ellujäämisest. Et ise ellu jääda, tuleb vaikides pealt vaadata, kuidas mõni teine ei jää ellu.
Suveräänsus pole mitte tõsiseltvõetav printsiip, vaid pragmaatiline reegel, millega tegelikud riigid kaitsevad ennast teiste tegelike riikide eest, aga ühtlasi ka kõigi võimalike riikide eest. Filosoofilist põhjendust sellele printsiibile pole võimalik anda, maailma praeguses seisus küll mitte. Suveräänsusest võiks saada tõsiseltvõetav printsiip alles siis, kui riigitekke protsess on lõpuni jõudnud.
Kuid võib öelda: riigitekke protsess on ju lõputu. «Lõppu» ei jõua siin kunagi ära oodata. Aga äkki siiski mitte. Kui seome riigi olemuslikult keelega (nagu Eesti riigi puhul on tehtud), siis keelte arv maakeral on küll mõnevõrra paindlik, ent siiski küllalt konkreetne number, mis paistab jäävat mõne tuhande juurde.
Riigiteke võiks lõppeda siis, kui igal keelel on oma territoorium. See ei pea olema suur, ja digiajastu võib muuta protsessi kergemaks. Eduka majanduse loomiseks ei pea tingimata omama hiiglaslikke loodusvarade ressursse, kui kaubandus on globaalne ja äri saab teha ka internetis. Isegi parlamenti võib pidada küberruumis, kes ütleb, et mingi hoone üldse on vajalik – kuigi 4000 või 7000 parlamendihoonet kahtlemata mahuvad maakerale ära. Juba öeldakse, et tuleviku sõjadki riikide vahel toimuvad ainult küberruumis.
Võib-olla tekivad ka riigid, mis ongi aterritoriaalsed, see tähendab eksisteerivad kas suuremalt jaolt või ainult küberruumis ning teevad seda edukalt. Ja kui maapealseid loodusressursse ei saa omavahel jagatud (mis oleks kahetsusväärne), ehk siis saaks lisaressursse võtta Kuult või Marsilt.
Omariiklust jätkub kõigile
Igatahes ei peaks rääkima sellest, et omariiklust kõigile ei jätku. Absurdne oleks handile või mansile või algonkinile või katalaanile ütelda: «Vaadake, me saame teist aru, aga kahjuks teie riigi jaoks ei ole enam ruumi.»
Kui praeguse kahesaja riigi rahvastel on lisaks lihtlabasele tugevama õigusele veel mingi muu, mõistuspärasem õigus olemasolule, siis see peab olema piisavalt universaalsel alusel ning seda peab jätkuma tarvidusel ka tuhandetele rahvastele.