Hans-Werner Sinn

FOTO: Erakogu

Rühm matkajaid on tee kaotanud. Nad tahavad minna kauguses künkal juba paistvasse kindlusse, aga tee, millel nad viibivad, paistab kulgevat sootuks teises suunas, nende juht ent oskab soovitada ainult seda, et nad tõstaksid tempot, kirjutab Hans-Werner Sinn.

Praegu on nende matkajatega täpselt samas seisus eurotsoon. Üha selgemaks on saanud, et euro sisseseadmine viis meid valele teele. Ühisraha põhjustas Lõuna-Euroopas inflatsioonilise krediidimulli. Kui see lõpuks lõhkes, hävis piirkonna konkurentsivõime ning Põhja-Euroopa pidi pakkuma üüratuid laenugarantiisid, avalikku krediiti ja ülekandeid. Need meetmed on aidanud alal hoida mullist tingitud väärad suhtelised hinnad ja varjutanud tegeliku probleemi.

Samal ajal on Schengeni lepe, mis kaotas Euroopa Liidu liikmesriikide vahel suurema osa piirikontrollist, andnud Aasia ja Aafrika vaesematest piirkondadest pärit immigrantidele viimastel aastatel soodsa võimaluse pääseda Põhja-Euroopa heaoluriikidesse.

Kaos võib naasta

Neile sündmustele reageerides kasutas Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker sel kuul peetud suurt ülevaatekõnet ära üleskutseks veel rohkematele riikidele liituda eurotsooni ja Schengeniga. Juncker on karismaatiline isiksus, aga eksitav teejuht, kes viib meie metafoorse matkagrupi sootuks eksiteele.

Kõik eurotsooni mittekuuluvad Euroopa Liidu liikmesriigid, välja arvatud Taani, on ametlikult kohustatud mitmesuguseid «konvergentsikriteeriume» täites püüdlema eurole ülemineku suunas. Ent Juncker soovib ilmselgelt protsessi kiirendada, leevendades eurotsooni liikmesuse kriteeriume ja pakkudes uutele liikmetele liitumiseks rahalisi ahvatlusi.

Kui pidada silmas eurotsooni varasemaid probleeme, on see erakordselt ohtlik ettepanek. Teoks saamise korral õhutaks see kardetavasti samasugust laostavat ülekuumenemist, mida nägime mõne aja eest Lõuna-Euroopas. Tegelikult ongi Bulgaaria, Horvaatia ja Rumeenia majapidamised juba võtnud kanda ülemäärase laenukoorma välisvääringus – peamiselt euros –, eeldades just nimelt peatset liitumist rahaliiduga, ning see on tekitanud juba märkimisväärseid finantsraskusi.

Loomulikult võib mõista, et lääne pangad, kes muretult jagasid neile riikidele eurolaene, soovivad nüüd anda nad euro trükipresside hoolde. Sel moel saaksid laenajariigid pakkuda turvatunnet kreeditoridele ja vajaduse korral maksta laenud tagasi ise trükitud rahaga, nagu Lõuna-Euroopa riigid on juba tervelt kümmekond aastat teinud.

Bulgaariale, Horvaatiale ja Rumeeniale oma eurode trükkimisvõimaluse andmine hoiaks eralaenud elus ning võimaldaks välisvääringus laenudel aina edasi tiksuda. Kuid nii palju tehislikult odavat laenu paisutaks ühtlasi riiklikke pensione, avaliku sektori palka ja sotsiaaltoetusi. See omakorda tooks kaasa kinnisvaraturu ülekuumenemise ja kiire palgatõusu, mis õõnestaks juba rahvusvahelist konkurentsivõimet.

Tavaliselt mõtleks sellisesse olukorda sattunud riik vääringu kiire devalveerimise peale. Aga et eurotsooni kuulumine selle võimaluse välistab, peaksid rahanduslikult tugevad Põhja-Euroopa riigid taas abistama Euroopa Keskpanka laenugarantiide ja rahaülekannetega ja ühtlasi leppima sellega, et eurotsooni uued liikmesriigid trükivad aina raha juurde.

Lühidalt kokku võttes ähvardab Junckeri plaan kiirendada eurotsooni laienemist hakata taastootma möödunud kümnendi kaost, mis algas Lõuna-Euroopa mulliga ja tipnes Kreeka riigivõlakriisiga.

Viimane aeg võtta mõistus pähe

Junckeri ettepanek laiendada Schengeni ala itta on samamoodi ekslik suund, mis ei võta üldse arvesse viimases aja sündmusi. 2015. aasta üle käte läinud rändelaine näitas selgelt, et Euroopal on liiga vähe kontrolli nii oma sise- kui ka välispiiride üle.

Junckerile meeldib ehk mõelda, et ränne on sealtpeale kahanenud tänu kokkuleppele, mille Euroopa Liit sõlmis Türgiga 2016. aasta algul. Kuid Euroopa piirivalveameti Frontexi andmed näitavad, et rändevoog kärbus pärast seda, kui Austria ja Visegrádi riikide (Tšehhi, Ungari, Poola ja Slovakkia) eestvedamisel oli püstitatud tara Makedoonia piirile.

Lisaks on Euroopa stabiilsusele kaasa aidanud Ungari-Serbia piirile püstitatud tara ja Ungari aina tugevnev kontroll piiril Rumeeniaga. Nüüd aga suunduvad migrandid üle Musta mere Türgist Bulgaariasse ja neid võib hakata saabuma veel suuremal hulgal, kui Türgi Euroopa Liiduga liitumise kõnelused peaksid takerduma. Niisiis peaks ülejäänud ühendus seisma kindlalt vastu igasugusele olemasoleva piirikontrolli kaotamisele, mis aga just juhtukski, kui Bulgaaaria ja Rumeenia liituvad Schengeni alaga.

Võib ainult spekuleerida, mis seisab nende Junckeri ettepanekute taga. Kahtlemata ei saa Euroopa Komisjon eirata Pariisi, Luksemburgi ja Frankfurdi finantsasutuste huve. Keegi ei soovi kehvade laenude massilist kasvu Ida-Euroopas, mis ainult sütitaks uue panganduskriisi.

Kuid Junckeri ettepanekute teostumise tagajärjed võivad olla veel hullemad. Inflatsiooniline mull Ida-Euroopas ühes piirkontrolli kaotamisega võib muuta ebastabiilseks terve Euroopa Liidu ja suunata uue majandusmigrantide laine Kesk-Euroopasse. Euroopal on viimane aeg heita pilk praegusele rajale, võtta mõistus pähe, uurida kompassi ja asuda lõpuks õigele rajale.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Hans-Werner Sinn on Müncheni ülikooli majandusprofessor ja kuulub Saksamaa majandusministri nõunike hulka. Varem on ta olnud Ifo majandusuuringute instituudi president.

Copyright: Project Syndicate, 2017.

www.project-syndicate.org