Tõnu Vanajuur: valimised – õhukitarr kivikirvel

Tõnu Vanajuur. Foto: Erakogu

Igaühel on mingi riist, mis on talle harjumuspärane ja kallis. Nuga. Pann. Arvuti. Virtuaalvasar. See viimane on poliitikute lemmiktööriist, kirjutab Tõnu Vanajuur.

Poliitiline kontekst on Eestis möödunud sügisest pea peale keeratud. Pikalt võimul olemine korrumpeerib, no või vähemalt tekitab lodevuse. Hea on vahepeal sisekaemusega tegeleda. Korraks tekkis lootus ja ootus sisulisele poliitdebattidele. Selline Jääkeldri, Arvamusfestivali, vabakondluse, kogu rohujuuretasandi väljundi reaalne areng. Aga siis algas valmiste trall ning kõik kolksatas vanadesse polariseerivatesse rööbastesse.

Pankurina kratsin kukalt. Meil on e-riik ja e-pangandus. Kujutage korraks ette, et inimesed otsustaksid, et nad elavad küll uues kontekstis, kuid vanaviisi. Ja hakkaks selleks välja mõtlema unikaalseid, kuid täiesti sobimatuid lahendusi. Näiteks selleks, et raha kodus arvutis üle kanda, üritaks vajalikku summat kõigepealt kupüüride ja müntidena masinasse toppida. Et küll mahub ja siis nagu imekombel muutuvad füüsilised objektid osakesteks, kanduvad mööda juhtmeid õigesse kohta ja materialiseeruvad jälle. Maagiline. Poliitikud paistavad aga lootvat, et mustvalge vastandumine töötab ka siis, kui riigi ja linna tüli enam ei ole. Kogu kontekst on valmis uueks lähenemiseks, koostööks ja linna arendamiseks. Kuid mis toimub tegelikult?

Reformierakond ja Keskerakond polariseeruvad rahvuste pinnal. Sotsid ja EKRE polariseeruvad rahvusluse pinnal. Savisaar-Mõis-Sõõrumaa üritab polariseeruda Keskerakonnaga. IRL pole paarilist leidnud ja tulistab puusalt umbropsu. Kooseluseadus ja Orissaare seeneline. Nats ja Sots. Mage ja igav, neiud. Mage ja igav.

Kas diskussioon Eesti moodi tähendab tõesti, et verd, hambaid ja ajutükke peab lendama? Ka poliitikas peaks püüdma diskussiooni edasi saada, mitte nautida oma hääle kõla. Kas ma ei või armastada eestlust ja mitte vaenata teisi. 

Kuidagi piinlik on nende 16-aastaste ees, kes selles keskkonna peavad esmakordselt valima. Ideede ja sisulise debati asemel on labased solvangud. Vastu, mitte poolt.

Palja poliittehnoloogiaga pole võimalik kõike jätkusuutlikult saavutada. Setomaal suudeti kokku panna valimisliit, kus on kõigi erakondade esindajad. Kohapeal saadakse aru – tähtis on inimeste heaolu ja kohalik areng, mitte punktivõit ja tunnustav äramainimine erakonna volikogus. 

Ja ega inimene loll ei ole. Ta saab aru, kes ajab enda, kes erakonna, kes kogukonna asja. «Ruja» kasvas nii vägevaks, kui ta oli tänu sellele, et tekstid olid geniaalsed ja kahe suurmehe, Rein Rannapi ja Jaanus Nõgisto nägemuste ja egode põrkest tekkis särin. Kuid mäletagem, et hoolimata vaidlustest oli nende eesmärk ühine. 

Poliitikud võiks sellest õppida. Muidu nad jäävadki oma lemmikriistale truuks. Kuid püüa palju tahad, virtuaalvasarast head muusikat välja ei vôlu.