Kersti Kaljulaid – mõtlev seeneline

Foto: Illustratsioon: Andrus Peegel

Orissaare seeneline on ju väga sümpaatne kujund! Seda kuuldes kerkivad esimesena silme ette ikka toredad asjad. Poleks mingi ime, kui selliste seoste peale lendaks presidendi usaldusväärsus kevadiselt 66 protsendilt taevapiiri poole, mõnusalt sumisedes, justkui Kadrioru mesilased.

Teisalt, muidugi iseloomustavad loodust paljud akuraatsele inimesele täiesti vastuvõetamatud jooned, nagu mustus, korralagedus ja kindla päevaplaani puudumine ning üleüldine allumatus. Kui ei usu, siis minge metsa. Kõik on sassis ja segamini – oksaraag siin, leht seal ja põder teeb, mis pähe tuleb. Korraks Orissaarde tagasi põigates: maapind Väikese väina all kerkib kiirusega 20 sentimeetrit sajandis, aga kuri minister keeldub, hoolimata kodanikuühiskonna protestidest, seda ära keelamast ja… president vaikib. Loodusele on nii mõndagi ette heita!

Siinse jutu ajend, nagu juba isegi aru saite, on see, et aasta eest valis riigikogu Eesti Vabariigi presidendiks Kersti Kaljulaidi. Kuidas ta on hakkama saanud, kelle lootusi petnud ja kelle omi õigustanud, keda üllatanud, keda pahandanud…

Enne ütlen aga, et mul on kahju IRList, ja olen mingis mõttes kahe vahel, kas sellega seoses on Eesti võitnud või kaotanud. See erakond on «lähetanud» olulistesse ametitesse mitte ühe, vaid mitu daami, kes oleks võinud järgmistel valimistel edukalt kandideerida peaministriks.

President on tähtis tegelane. Põrutab vilkuritega korteežis mööda moehuvilistest. Teisalt jälle rõõmustab tavalist kontserdipublikut istudes toolil nagu iga teinegi – näed, president, aga ikkagi inimene. Milline üllatus! (Õiglase võrdluse huvides olgu öeldud, et rahvalikel üritustel on piisavalt nähtud varasemaidki presidente.)

Formaalselt võttes on Eesti presidendi ametikoht selline, et väga suure kahju tegemiseks sel postil peab inimene olema erakordselt piinlikult rumal või siis olema haruldaselt hästi varjanud oma pahatahtlikkust Eesti inimeste ja riigi vastu. Valemi teine pool on aga see, et väga hea tulemuse tegemiseks on samuti tarvis midagi täiesti erakordset. Väikeriigi esile tõstmiseks ei piisa kahjuks kaugeltki ainult presidenditiitlist. (Viimasest, arvan, on aru saanud kõik me eelnevad ja praegunegi president.)

Miskipärast painab mind siinkohal aga fantaasia järgmistel riigikogu valimistel (2019) telestuudios teiste omasugustega võistlevast poliitikust, erakonna juhist. Ja mul on sellele mõeldes kahju, et Kaljulaid on põhimõtteliselt mängust väljas. Või õigupoolest, on osaline teistsugustes skeemides, kus muuhulgas vist on tõesti olulised jopemustrid ja kleidivärvid, mis mind ei huvita ega loodetavasti ka kuidagi ei puuduta.

Kersti Kaljulaid jäi enne vabariigi presidendiks saamist silma selge kõneleja ja kirjutajana. See võime on kahetsusväärselt haruldane, võin teile lehetoimetajana käsi südamel kinnitada. Selle taga lihtsalt peab olema nii talent kui tahtmine (sisemine sundus, soov olla aus!).

Vaatasin ühte saadet, kus president rääkis Marko Reikopile, et tal on hirmus palju kirjatööd, sh kõnede kirjutamist. Vaadates esinemiste arvu ongi see küllap nii ja president on sellega väga üksi jäetud. Seepärast ma ei imestagi ülemäära, et muljet avaldanud esinemiste vahele sattub lausa veidraid.

Milline on näide suurepärasusest? Äsja pidas Nobeli preemia laureaat Kurt Wüthrich ajaloo esimese Endel Lippmaa mälestusloengu Tallinnas Toompeal. Kui mitu riigipead leidub maailmas, kes on üldse võimelised tegema oma kõnega sisulise sissejuhatuse füüsiku ettekandele? Mõni on veel, aga Kaljulaid tegi seda ja ei jäänud selles osas tähelepanuta.

Mõni teine kord võiks aga mõni mõtlev inimene presidendile siiski abiks olla. Arvamusfestivalil kõlanud sõnum, et «õmblusteta ühiskonna nõelume kokku ise» on umbes sama tark kui pealkiri, et «Andres Oper puhus jalgpallikoondises esimest viiulit».

P.S. Orissaare seenelisega seoses tuli minul näiteks kohe meelde Anton Tšehhovi imearmas novell «Sireen»: «Peab teadma, mida peale võtta. /…/ kuid kõige paremad, heategijakene, on soolatud riisikad, kui nad nagu kalamari peeneks lõigata ja, kas mõistate, sibula ning provanksõliga... keele viib kurku!»

Ja mets on tore, ka sügisel – las tibutab. Kõik olid rõõmsad, kui Valdur Mikita kirjutas läänemeresoomlase hinge tugisammaste kohta «korilane, kes ei saa tegeleda korilusega, on tühipaljas vaimne korjus» ja «tung keeta moosi» (PM AK 25.02). Ennevanasti, olen kuulnud, polevat saartel osatud seentest üldse lugu pidada. Nii õpetaks kujuteldav Orissaare seeneline oma eeskujuga Pöide kihelkonna inimesi ja võib-olla tüki muhulasigi õigeteks läänemeresoomlasteks.