Kolumnist Martin Kala kirjutab, et tänapäeval ei ole meedias levitatav enam kindla territooriumiga piiratud – internetist on kõik kättesaadav. Kuid õigusruum pole uue olukorraga kohanenud ja nii võib väljaanne saada kohtukutse näiteks Londonist, kus nõutakse miljoneid eurosid valuraha solvamise eest.
Eesti meedias on möödunud nädalate jooksul olnud paar huvitavat juhtumit, mis kulgesid harjumuspäraselt suurema tähelepanuta. Online-meedias ilmutati muusikavideo «Miski on lilla», mille näitamise on keelanud ETV, kuna see õhutab ühiskonda vihkamisele, propageerib rassismi, kutsub üles seksuaalvähemusi nottima.
Teiseks kuulutas üks avalik-õigusliku raadiokanali Vikerraadio «Vinguviiuli» saatesse helistanud naine, et ajakirjanik Tuuli Koch tuleks positiivse dopinguproovi kajastamise eest maha lasta.
Millal on liiga hilja?
Äärmuslikkust kohtab alati ja igas vormis, ka igas riigis. Küsimus on selles, kuidas demokraatiat kandev riik need küsitavused enda jaoks lahti seletab ja seejärel reageerib. Avalikkuse tundlikkust kompav, aga sõnavabaduse taha varjuv artist ei pruugi nõustuda asjaoluga, et vabas ühiskonnas on siiski ka väljendusvabadusel kindlad piirid ning päris kõike ei tohi valimatult välja öelda, kuid tema tegudel lasub ka riigi vastutus hoida avalik ruum puhas ohtlikest üleskutsetest.
Vastupidiselt tihti levinud arvamusele ei opereeri väljendusvabadus üksnes faktide ja andmete, vaid ka väärtushinnangutega. Siin tuleb olla ettevaatlik, sest neid on raske või lausa võimatu tõeväärtuste skaalale paigutada, kusjuures need võivad oma ettekavatsematuses kellelegi liiga teha.
Ka pole emotsionaalse raadiokuulaja eesmärk end eetris ohjeldada, vaid minuti jooksul ruttu ja meeldejäävalt oma asi ära rääkida.
Kõnealusele muusikule on kuuldavasti oluline «otsekohesus ja oma arvamuse väljaütlemine erinevalt enamikust, kes vaid pobiseb kuskil nurgas ja teeb head nägu asjade peale, mis neile pinda käivad».
Teame seda põhjusel, et sisu kõlbmatusele vaatamata kajastavad skandaali tekitanud suminat Eesti erinevad meediaväljaanded. Veebikommentaaridest kõlab jälle läbi, et «kõike poleks mõtet ka liiga tõsiselt võtta». Kuid kui mõni siiski võtab? Videos on stseene, kus homo-kahtlusega noormehi notitakse küll kirvega selga, küll lausa oda või hanguga.
Kui inimene oma teadmatuses või ükskõiksuses ei taipa, mida suures vihas teeb või juba teinud on, peab Eesti riik asjad õigesse perspektiivi seadma ja, olenevalt tõsidusest, asja kriminaalkorras lahendama.
Kuidas peaks aga käituma meediakanal? Demokraatlikus riigis, kus tsensuuri ei rakendata, pole võimalik saavutada olukorda, kus aeg-ajalt keegi end äärmuslikke vahendeid kasutades lehe külgedel välja ei elaks. Kui raevunud raadiokuulaja toob surmaähvardusi saatesse, millel puudus toimetusepoolne eelfilter, tuleb esiteks vabandust paluda.
Laim, mis lipsas läbi ettevaatamatusest, ent mille eest paluti vabandust, karistati sisemise distsipliini korras eksijaid ning maksti ehk hüvitistki, ei vääri kohtuteed. Aga kas on õige, kui väljaanne teadlikult kajastab keelatud või kõlbmatut materjali, lisades artiklile kõnealuse video ja küsides õrritavalt lugejate arvamust loo näitamise piiramise kohta?
Ajakirjandusväljaande puhul on möödapääsmatu vastutus ühiskonna – ja kitsamalt oma lugejaskonna – ees, juhul kui avaldatud materjal on kahtlase olemusega, riivab kellegi huve või kahjustab avalikku korda. Sama kehtib ka netikommentaaride kohta, kus ekspertide arvamused jooksevad küll ühest äärest teise, kuid nõustuvad ühes, et esmane kontroll kommentaariumi üle lasub meediakanalil.
Laimuga Londonisse
Ohtlik sisu võib ähvardada samas ka meediat ennast, juhul kui avaldatakse laimu, milles pole süüdi üksnes autor, vaid ka avalikkusele suunatud ja kättesaadavaks tehtud meediakanal. Eesti õigus käsitleb kahju tekitamise osana just nimelt laimu või solvangute toimetamist avalikkuse ette.
Kommentaarid ja solvamine on ajakirjanduses üsna igapäevane. Kuid kui siiani pole olnud proportsionaalset vastust nende poolt, keda on avalikkuse ees riivatud, siis nüüdisajal on hulgaliselt juhtumeid, kus hageja pöördub nimelt raha saamise eesmärgil kohtusse.
Isikukahjul võivad Euroopas olla üsna kulukad tagajärjed, kuna süüdistused poliitilistel, religioossetel, ideoloogilistel alustel on kerged tekkima. Oleme Euroopa päevalehtede ühendatud jõul püüdnud Brüsselis selgitada Euroopa seadusandjaile, et laimusüüdistuste puhul kohtab Euroopas tihti selgusetust.
Ajakirjandus vajab midagi avaldades – on see siis trükis, eetris, veebis – seaduslikku kindlust, et sisu vastaks selle maa seadustele, kus toimetusepoolne otsus artikli ilmutamise kohta vastu võeti.
Tänapäevane sättumus on aga see, et teave pole enam limiteeritud kindlale territooriumile, sest see on võrgus kätte saadav. Ühtlasi on kohtupraktikas tuntav tõus seoses elektrooniliste väljaannete ja online-uudiste levikuga uutele platvormidele.
Pealtnäha selge kaasus kogub pinget, sest tänapäeva inforuumis on kõik interneti teel kättesaadav ja õiguslik olukord muutub lihtsast keeruliseks. Euroopa Liidus kohaldatakse kohtualluvust, kohaldatavat õigust ja otsuste vastastikust tunnustamist reguleerivaid Brüssel I ja Rooma II määruseid siis, kui menetlus peaks puudutama kedagi teises liikmesriigis, kus kahjustav sündmus võis toimuda.
Meedia puhul loob ebaproportsionaalse riski tõsiasi, et ilmumise hetkel võib käivituda nn laimuturism (nn libel tourism, forum shopping) eesmärgiga leida kohus, mida arvatakse olevat heldekäelisem.
Laimuturismi eripära seisneb selles, et kui Eesti leht ilmutaks loo Kreekas salaviinaga tegeleva Albaania kodaniku kohta, võiks albaanlane Eesti lehe Londonis kohtusse kaevata, sest leht on üle interneti Suurbritannias loetav.
Järjest rohkem inimesi kasutab säärast skeemi ajakirjanike vaigistamiseks, rikastumiseks ja sõnavabaduse piiramiseks, sest isegi kui kostja õigeks mõistetakse, võivad hiiglaslikud kohtukulud kirjastuse pankrotti viia. Näiteks on Saudi Araabia juristid ähvardanud Ühendkuningriigi kohtuga Taani päevalehte usukarikatuuride ilmutamise eest.
Harmoniseerida või mitte?
Kui nüüd spekuleerida, et ajakirjanik Tuuli Kochile tehtud ähvardus Vikerraadio eetris pole üksnes ohuks tema tervisele, vaid kahjustab oluliselt ka auhindadega pärjatud ja tunnustatud ajakirjaniku mainet, siis tähendab see ka seda, et välismaal viibides ja infot võrgu kaudu lugedes ja kuulates võib Koch kaebuse esitada Londonis, mille kohtud on laimukaasuste puhul teada heldekäelised.
Sama õigus on Inglismaal registreeritud inimõigusorganisatsioonil, kes leiab, et tema liikmeid on Eesti muusikavideos roppu moodi mustatud.
Õiguslik segadus internetis või meedias levitatava teabe üle on pannud eksperte mõtlema, kas peaks ehk Euroopa Liidus rahvusvahelise eraõiguse norme harmoniseerima? Laimu- ja andmekaitseseadused reguleerivad ühiskonna tasakaalu väljendusvabaduse ja hea maine kaitsmise vahel.
Tegemist on üsna delikaatse kultuurilise küsimusega, millesse suhtutakse riigiti väga erinevalt. Kui Prantsusmaal on eraelu puutumatus karmilt kaitstud, siis Inglismaal üldse mitte: britid kipuvad arvama, et kui miski on tõsi, peab sul olema õigus seda ka välja öelda.
Kohaldatava õiguse puhul tekib ka küsimus, kas seadust interpreteeritaks kõikjal sarnaselt. Ühes riigis keelatu võib ju olla teises riigis lubatud, sest laim on hinnanguline ja põhineb kohalikel kultuurinormidel – eestlasele ei pruugi tekitada moraalset kahju sama, mis itaallasele jne.
Seaduste ühildamine niisuguses kontekstis oleks küsitav. Parim väljapääs oleks otsus, mille kohaselt menetleb asja asukohamaa kohus, kus originaalteave ilmutati – nn ‘country of origin’ põhimõte.
Aga tegemist on suletud ringiga, mis jõuab ikka ja jälle tagasi küsimuseni: millisele riigile kuulub esmase avaldamise õigus, kui materjal on loetav internetis üle kogu maailma? Kuniks valitseb õiguslik korralagedus, soovitaks toimetajal olla ettevaatlik, mida ta lehte paneb.
Kunagi ei tea, millal ilmub ootamatu kohtukutse mõnelt ideoloogilt või prohveti järeltulijalt, keda on solvatud ja kelle arvates peaks kahjutasu algama alles mõnest (kümnest) miljonist eurost.