Jüri Reinmann: võttis küll kaua aega, aga Eesti riik tasus lõpuks auvõla

Tšornobõli veteranide ühenduse esimees Jüri Reinmann töötas 1988. aastal katastroofipiirkonnas neli kuud kokana. Foto: Erakogu

On kahju, et läks 13 aastat, enne kui Eesti riik lõpetas siin elavate Tšornobõli vene veteranide ebavõrdse kohtlemise, sest paljud neist pidid ebaõiglust tundes siit ilmast lahkuma, kirjutab Eesti Tšernobõli Ühingu juhatuse esimees Jüri Reinmann.

26. aprillil 1986. aastal toimus Tšornobõli aatomielektrijaamas avarii – plahvatas tuumareaktor.

Vanemad inimesed mäletavad hirmusid, mis katastroofiga kaasnesid, noorematele püüan selgitada.

Nõukogude Liit püüdis maailmale näidata, et nõukogude tuumareaktorid on parimad, töökindlamad ja ohutumad maailmas. Reaktoril tehti eksperimente erinevatel töörežiimidel ja tulemuseks oli plahvatus.

Algul püüti kõike avalikkuse eest varjata, aga inimesed kuulsid avarii suurusest ja kiiritusohust välismaistest infokanalitest. Plahvatusega paiskus purunenud reaktorist välja radioaktiivse tolmu pilv, mis hakkas tuulega laiali kanduma.Kõige suuremat häirekella hakkasid lööma Euroopa riigid ja Nõukogude valitsus pidi üldsuse survel teatama rahvale avariist ja sellega kaasnevatest ohtudest.

Sellise globaalse avarii likvideerimiseks oli vaja kiiresti inimesi ja tehnikat ning otsustati, et kõik liiduvabariigid peavad andma oma panuse.

Kõige lihtsam ja kiirem võimalus saata inimesi avariitöödele oli sõjaväelises korras, kuulutati välja kordusõppused sõjaväes käinud meestele ja saadeti nad Tšernobõlisse. Avarii likvideerimisele saadeti mehi kolmel aastal ja Eestist saadeti sinna umbes 4800 meest.

Kohapeal töötati kaks kuni kuus kuud vastavalt kiiritustasemele töötsoonis, eriti said kannatada mehed, kes osalesid 1986. aastal.

See oli lühike ülevaade.

Asi jäi Genfi konventsiooni taha

Eesti Vabariigi ajal, kui tõusis üles probleem Tšornobõlis käinud meeste tervisehädadega, otsustas Edgar Savisaare valitsus (20. august 1991 - 29. jaanuar 1992 ) maksta kõigile Eestis elavatele veteranidele riigipoolset toetust 60 krooni kuus ja vabastada nad tulumaksust, et neil oleks tööturul kergem konkureerida.

2004. aastal, kui jõustus okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus, viidi Tšornobõli veteranid selle seaduse alla kui võõrvõimu poolt sunniviisiliselt tuumakatastroofi tagajärgede likvideerimisele saadetud isikud. Veteranid hakkasid saama riigipoolset represseeritu toetust kuni 1150 krooni aastas ja õiguse minna viis aastat varem pensionile.

Kuid nii halli passiga kui ka naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanud veterane ei saa lugeda represseerituteks, sest see on vastuolus Genfi konventsiooniga. Nii jäidki ligi pooled Eesti veteranid, kes ohverdasid oma tervise Euroopa rahvaid kaitstes, toetusest ilma, küll aga kehtis neile õigus minna viis aastat varem pensionile.

Pöördusin 2002. aastal toonase linnapea Edgar Savisaare poole ettepanekuga toetada Tallinnas elavaid Tšernobõli veterane ning Tallinna linnaeelarvesse lisati sotsiaalprogramm veteranidele tervise taastamiseks ja hambaraviks.

Kuivõrd represseeritud isikud võisid kasutada linnatransporti tasuta, andis linnavalisus tasuta sõiduõiguse ka mitterepresseeritutest veteranidele.

Sellega lahendati veteranide võrdse kohtlemise küsimus Tallinnas, kuid üle Eesti mitte.

Riigikogu Keskerakonna fraktsioon tegi Jüri Ratase kaudu kahel korral ettepaneku muuta Tšornobõli veterane puudutavaid seadusi ja võrdsustada Eestis elavad veteranid riigipoolsete toetuste asjus, kuid ettepanekud lükati tagasi.

Nüüdseks koostatud 2018. aasta riigieelarves on nii määratlemata kodakondsusega kui ka naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanud veteranidele toetus sisse kirjutatud ja ka tõstetakse 192 eurolt, mida seni ainult eestlased said, 230 eurole.

Nii saabki auvõlg tasutud ja Eestis on Tšornobõli veteranid riigipoolsete toetusega võrdsustatud. Kuid on kahju, et selleks pidi minema 13 aastat, mil paljud veteranid pidid ebaõiglust tundes siit ilmast lahkuma.