Risto Berendson: kaameraga zombid

Risto Berendson. Foto: Erik Prozes / Postimees

Kuule, pane see kaamera ära ja tule appi, inimesed vajavad seal meie abi. Päriselt ka, pane see kaamera ära ja tule appi.

Umbes nii anus sel nädalal üks nooremapoolne ameerika mees, kui kiirustas appi Las Vegase massitulistamise ohvritele ja talle kõndis tühjal tänaval vastu kodanik, kes telefoniga ümbritsevat filmis. Kas abipalve mõjus? Salvestise järgi tundub, et mitte.

Teine näide sealtsamast. Inimesed põgenevad kabuhirmus kuulirahe alt, keegi saab pihta, kukub ja roomab edasi, mitmed ei raatsi isegi surmasuhu sattudes visata käest poolikut õlletopsi ja jooksevad neid käes hoides (sama pilt kordub Londoni noarünnakute videotes) silmanähtavalt kohmetult.

Nende teel seisab aga inimene, kes seda elu ja surma heitlust tuimalt telefoniga filmib. Inimesed jooksevad temast mööda, sest eemal on turvalisem, kuid filmija jääb paigale. Elul on ilmselt temagi jaoks endiselt väärtus, kuid selle, «eksklusiivse kaadri» hankimine lükkab sel hetkel ohutunde tagapaanile.

Ja see on kohutav. Klikijanus ajakirjanduse ja sotsiaalmeedia nurisünnitise tagajärg. Kui kuskil midagi juhtub, kõlavad meiegi ajakirjanduses tihti üleskutsed saata oma muljeid otse sündmuskohalt. Iseenesest mõistetav üleskutse, kuid mis on selle sisuline väärtus, kui saadav tulemus on info mõttes valdavalt nullilähedane?

Ainus püsiv tulemus on inimeste vaikne zombistumine. Kui tänaval juhtub avarii ja seda pealtnäinud kümmekonnast inimesest pooled haaravad telefoni, et kannatanuid filmida, ning appi läheb sealolijaist vaid paar, siis on midagi meis valesti. Isegi üksainus filmija oleks säärases olukorras värdnähtus, kuid neid on pea alati rohkem.

Kui spordiväljakul sureb treeningul harrastussportlane ja tema elustamist hakkavad innukalt filmima mitu juhtunu tunnistajat, siis mis asi see on? Kuidas on nende inimeste DNA saanud nii totaalse väärarengu, et nad valivad sel hetkel kaasatundmise ja -elamise asemel hoopis kaamera? Mis valik see on? Kellele seda vaja on? Sureva inimese omastele vaevalt. Ajakirjandusele? Võimalik, kuid see on õigustusena mage.

Ometi nii tehakse. Viimane on näide meie oma Eestist. Sellise «uudisväärtusega» amatöörjäädvustusi võiks jäädagi ette lugema. Ent kuhu see meid viib? Mida see peale inimeste labase uudishimu rahuldamise annab?

Olles oma elus ajakirjanikuna kõrvalt näinud omajagu õnnetusi, tapetuid ja muid sellesarnase «uudisväärtusega» olukordi, ei ole ma end kordagi tabanud mõttelt, et peaks toimuvat esmalt pildistama või filmima.

Sel hetkel tulevad kõigepealt muud mõtted – kui habras on elu, kas omaksed juba teavad, kuidas see lähedastele mõjub, mis siin üldse toimus jne. Taskus olev kaamera on viimane asi, mis meenub. Kõike jagav sotsiaalmeedia on inimeste mõtteviisi zombistanud, kuid võtke hetk ja mõelge: kas oleksite uhked, nähes end kõrvalt teiste inimeste õnnetust filmimas?