Schrödingeri immigrandi meem. Korraga varastab sult töökoha ja on liiga laisk töö tegemiseks

FOTO: Internet

Immigratsioonidebatti tuleks pidada selle tegelike omaduste põhjal, mitte aga hirmu õhutavast poliitikast lähtudes, kirjutavad Robert Rowthorn ja David Růžička.

Kui Kesk- ja Ida-Euroopa juhid püüavad selgitada, miks nad ei soovi põgenikke vastu võtta, kipuvad nad üksteisele vastu rääkima. Mõni kinnitab, et põgenikud võtavad põliselanikelt töö ära, mis annab mõista, et põgenikud teevad innuga tööd, teised aga kurdavad, et põgenikud elatuvad ainuüksi sotsiaaltoetustest, mis annab jällegi mõista, et nad õieti ei teegi tööd.

Esimest väidab näiteks Ungari peaminister Viktor Orbán. 2015.-2016. aastal kulutas tema valitsus üle 50 miljoni euro immigrantidevastasele reklaamile, sealhulgas plakatitele, mis hoiatasid immigrante, et need ei võtaks ära põliselanike töökohti.

Samal ajal Tšehhi poliitikud, näiteks endine asepeaminister Andrej Babiš, siseminister Milan Chovanec ja endine president Václav Klaus, on üksmeelselt kujutanud põgenikke ja migrante muiduleivasööjatena, kes jahivad ainult heldeid sotsiaaltoetusi. Tšehhi praeguse presidendi Miloš Zemani sõnul saab kõiki neid heaoluohalejaid liigitada ühe kategooria alla: muslimid.

Niisuguste vastuolus põgenike kujutamise tingimustes on Kesk- ja Ida-Euroopa levima hakanud nõndanimetatud Schrödingeri immigrandi meem. See on, nagu nimetusest näha, tuletatud Schrödingeri kassist, mis teatavasti kirjeldab kvantfüüsika paradoksi, mille korral osake võib üheaegselt eksisteerida kahes vastandlikus olekus, justkui kasti suletud kass, kes võib olla ühtaegu surnud ja elus seni, kuni teda ei ole vaadeldud.

Pakuvad erinevaid oskusid ja värskeid ideid

Euroopa sotsiaaluuringu kohaselt ei olda Euroopas sugugi üksmeelel, kas põgenikud ja migrandid võtavad ära olemasolevaid töökohti või loovad hoopis uusi. Teadlastest ja ajakirjanikest koosnevas rühmituses Odlišnost oleme läbi vaadanud kakskümmend empiiriliste andmetega uuringut, et mõista, millist mõju on immigrandid avaldanud põliselanikest tööjõule Euroopas ja Lähis-Idas aastail 1990-2015. Üldiselt ei leidnud me õieti mingit toetust väitele, et mõistlikul hulgas põgenike ja migrantide vastuvõtmine arenguriikidest jätaks põliselanikest töötajad tööst ilma.

Loomulikult tunnevad paljud neist, kes ei usu, et immigrandid võtavad ära põliselanike töökohad, siiski muret, et uustulnukad ei panusta piisavalt maksudega. See on omajagu õige. Arengumaadest saabunud immigrantide osakaalu suurenemine tähendab ka väiksema haridusega töötajate osakaalu suurenemist, eriti naiste seas, mis omakorda vähendab immigrantide sissetulekut ja üldist tööhõivet,

Kuid nii migrantidest oskus- kui ka mustatöölised annavad oma panuse asukohariigi tõhusa tööjaotuse kujunemisse, sest kultuurierinevuste tõttu on neil tunduvalt raskem konkureerida vähegi võrdselt kohalike elanikega. Meie läbi vaadatud uuringute järgi avaldavad lähedastest naabermaadest pärit immigrandid töötasu mõttes ka põliselanikest mustatööliste palgale teatavat vähenemissurvet. Kaugemalt pärit immigrantide korral sellist negatiivset suundumust aga ei ole.

Üldiselt pakuvad erinevast kultuurist pärit inimesed asukohamaa majandusele erinevaid oskusi ja värskeid ideid. On märkimisväärsel hulgal tõendeid, et riigi ülikooliharidusega tööjõu sünnikohtade erinevus on positiivses korrelatsioonis tootlikkuse ja majanduse kasvuga. Ühendriikides on esimese ja teise põlvkonna immigrandid asutanud üle 40 protsendi Fortune 500 edetabelisse kuuluvatest kompaniidest, nende seas näiteks Google, Apple ja Amazon.

See ei ole tegelikult üllatav. Lõppeks kipuvadki migrandid olema üldiselt haritumad kui nende kodumaale jäänud kaasmaalased. Austrias oli 2015. aastal ülikooliharidusega Süüria ja Iraagi varjupaigataotlejate osakaal sama suur nagu põliselanike seas. Seda silmas pidades võivad kaugemalt pärit immigrandid tegelikult panustada asukohamaa majandusse tuntavalt rohkem kui naabermaade immigrandid.

Louvaini ülikooli majandusteadlane Frédéric Docquier on koos kolleegidega uurinud arengumaadest pärit immigrantide majanduslikku mõju asukohamaa eelarvele, palgale ja tarbijaturule. Peagi ilmavalgust nägevas uuringus immigrantide kohta, kes saabusid OECD 20 liikmesriiki aastail 1991-2015, leidsid nad, et põliselanikud on immigrantide panusest märkimisväärselt kasu saanud.

Puudub selge seos toetuste ja sihtkoha vahel

Isegi pikemalt järele mõtlemata paistab immigratsioonivastaste poliitikute sage väide, et põgenikud ja migrandid saabuvad Euroopa riikidesse esijoones ära kasutama siinseid heaoluprogramme, üsna veider. Üldiselt peetakse Saksamaad ja Rootsit migrantidele pakutava toetuse poolest kõige heldemaks, aga neisse riikidesse suundumisel ei ole ometi mingit ühtsust ega selgust. 2016. aastal põgenesid süürlased Saksamaale ja Skandinaaviasse, aga eritrealased suundusid hoopis Šveitsi ja paljud afganistanlased palusid varjupaika Ungaris.

Majandusteadlased, kes vaevad probleemi nõndanimetatud ilmutatud eelistuste teooria (revealed preference theory) prisma läbi, kipuvad väitma, et asüülitaotlejad on analüüsivõimelised otsuselangetajad, kes püüdlevad niisugustesse riikidesse nagu Saksamaa seal valitseva vähese tööpuuduse tõttu. Kuid uurijad, kes on ette võtnud mittemajanduslikud andmed, sealhulgas eriti migrantide enda uuringuvastused, leiavad rohkelt põhjust selles väites kahelda.

Ilmneb, et varjupaigataotlejatel on enne päralejõudmist tüüpiliselt vähe aimu või ei ole üldsegi aimu sihtkohamaa tööturu tingimustest ja sotsiaaltoetustest. Pigem määravad nende teekonna kindlaks arvukad juhused. Kui nad ka teadlikult riigi välja valivad, siis eelistavad nad pigem riiki, kus elab juba nende kaasmaalasi või sugulasi või vähemalt milles kõneldavat keelt nad (tavaliselt koloniaalaja sidemete tõttu) oskavad.

Iseenesest mõista tõmbab põgenikke nende riikide suunas, kus varjupaiga taotlemine käib kiiremini ja heatahtlikumalt. Kuid uuringud ei ole suutnud kuidagi leida mingit selget seost sotsiaaltoetuste ja põgenike sihtkohavaliku vahel. Needki vähesed teadmised, mis põgenikel on eri maade varjupaigapoliitikast, toetuvad enamasti kuulujuttudele, mille allikaks on tavaliselt smugeldajad, kes ei hooli põrmugi põgenike huvidest.

End põliselanike eest võitlejaks positsioneerivad poliitikud heidavad kahtlemata Schrödingeri immigrandi liberaalse mõttetusena kõrvale. Ent meem püsib populaarsena vähemalt seni, kuni sellised poliitikud varjavad ennast populistlike seletuste taha. Immigratsioonidebatti tuleks pidada selle tegelike omaduste põhjal, mitte aga hirmu õhutavast poliitikast lähtudes.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Robert Rowthorn on Cambridge’i ülikooli majandusteaduse emeriitprofessor. David Růžička on ühenduse Odlišnost asutaja ja toimetaja.

Copyright: Project Syndicate, 2017.

www.project-syndicate.org