Teoloogiadoktor: ka kristlased võivad pooldada kooseluseadust

Vikerkaarevärvi kikilips. Pilt on illustratiivne Foto: SCANPIX

Et kristlased võivad tõepoolest kooseluseadust või isegi samasooliste abielu toetada, võime näha eriti hästi meile lähedaste Skandinaavia või Saksamaa luterlike kirikute puhul, kirjutab teoloogiadoktor Johann-Christian Põder.

Annika Laatsi esinemine saates «Suud puhtaks» tegi laiemale publikule nähtavaks tõsiasja, et luterlik eetika ei ole monoliitne, vaid mitmekesine – ja seda õigusega.

See on tegelikult luterliku, kristlase vabadust rõhutava eetika eripära. Luterliku vaate kohaselt ei ole pühakiri eetika retseptiraamat. See on piltlikult öeldes Jumala armastuse häll, milles võime julgelt ja rõõmsalt ärgata ja uinuda. See on ainulaadne koht, kus võime kogeda tõelist armastust ja tõelist vabadust.

Kristliku vabaduse juurde kuulub, et kasutame Jumala antud mõistust ja fantaasiat, et leida eetilistele ja ühiskondlikele probleemidele parimad lahendused.

Üksikasjalike juhiste puudumine ei vähenda meie vastutust, vaid muudab selle hoopis radikaalsemaks – elu armastuses ei ole valmis šabloon, vaid enese täielik panustamine, jätkuv arutelu, tihti ka risk ja ebakindlus. Armastus annab orientiiri ja ülesande, mitte detailse vastuse.

See, mida pühakiri räägib universumi tekkest ja loodusest, haigustest ja nende ravist või inimese seksuaalsusest, ei ole midagi, mis välistaks meie edasise püüdluse inimest ja maailma mõista. Vastupidi – see on meie kõigi, kristlaste ja mittekristlaste ühine ülesanne ja vastutus.

Niisiis, ka inimeste kooselu ja seksuaalsuse puhul ei ole pühakiri üksikasjalik retseptiraamat. Et kristlaste arusaamad homoseksuaalsusest või ka abielust on aja vältel muutunud ja muutuvad, on igati mõistetav.

Siinkohal peab lisama, et eetiliste küsimuste hindamine ja ümberhindamine ei iseloomusta siiski ainult luterlikku kirikut. Analüüsides oikumeeniliste sõsarkirikute ajalugu ja hoiakuid näiteks seoses inimõiguste, naise positsiooni või mitmete bioeetiliste probleemidega, avaneb üsnagi dünaamiline vaatepilt.

Miks peaks kristlasena pooldama samasooliste kooselu õiguslikku regulatsiooni? Taolise õigusliku vormi soovis väljendub asjaolu, et inimesed hindavad ja väärtustavad vastastikust usaldust, vastutusevõtmist ja hoolivust, seda kõigist ebaõnnestumistest ja statistikast hoolimata. Riik ja ühiskond peaks selliseid hoiakuid võimalikult hästi toetama ja soosima, seda ka samasooliste paaride puhul.

Samuti aitab taoline regulatsioon – ka sümbolväärtuse kaudu – lõpetada pikka diskrimineerimise ajalugu, milles on oma süü ka kristlikel kirikutel.

Aga mis saab nõnda kahe tihti kõlava vastuväitega – et taoliselt hägustatakse abielu mõistet ja seadustatakse pattu? Neid asju ei maksa minu hinnangul siiski karta.

Samasooliste kooselu regulatsioon, mis sarnaneb võimalikult palju abielule, justnimelt näitab ja kinnitab abielu elujõudu ja atraktiivsust. See näitab, et abielu on jätkuvalt ja ka tulevikku vaadates suhete kujundamise juhtorientiir.

See kõik kehtiks ka juhul, kui tegemist oleks patuse eluviisiga – oleks ju suur samm edasi, kui patune eluviis saab võimalikult eetilise, usalduslikkust, siduvust ja hoolivust toetava vormi, rihtides ennast võimalikult palju oma eetilise eeskuju järgi.

Samas ei ole tänases luterlikus eetikas homoseksuaalsuse käsitlemine patuna sugugi tavapärane.

Nagu ennist nimetasin, on homoseksuaalsuse mõistmine teinud läbi suuri muutusi ja on vägagi küsitav, kas pühakirjas hukka mõistetu on sama asi, millest kõneleme praegu. Ja isegi kui oleks, ei järeldu sellest midagi vahetult hukkamõistu asjakohasuse suhtes.

Et kristlased võivad tõepoolest kooseluseadust või isegi samasooliste abielu toetada, võime näha eriti hästi meile lähedaste Skandinaavia või Saksamaa luterlike kirikute puhul.

Vastavaid arenguid nendes kirikutes ei ole kindlasti põhjust taandada poliitilistele oludele.

Need on seotud põhjalike teoloogiliste aruteludega, mis on kestnud mitmeid aastakümneid – sarnaselt nüüdseks juba minevikku jäänud aruteludele naiste ordinatsiooni ümber.

Need arengud on hästi dokumenteeritud ja nende põhjalikum tundmaõppimine valitud tõlgete näol oleks kindlasti väärtuslik – seda eriti olukorras, kus teema süvenenum käsitlemine seisab alles ees.

Meie vastutus on aga asju ise läbi mõelda, sest eetika süvamõõde on igaühe südametunnistus.

Luterliku kiriku senised, pigem kiiruga vastu võetud seisukohavõtud on seejuures olulised lähtepunktid avatud arutelukultuurile, milles peaksid osalema nii teadlased, vaimulikud kui ka koguduseliikmed.