Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Henrik Roonemaa: miks ma ei ostaks Facebooki logoga kondoome

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Henrik Roonemaa | FOTO: Peeter Langovits

Tehnoloogiahiiglased on jõudnud või jõudmas oma kasulikkuse lõppu, leiab kolumnist ja tehnoloogiaajakirjanik Henrik Roonemaa. Mis saab edasi?

Kas olete hiljuti juhtunud vaatama, milline näeb välja maailma kõige populaarsemate sotsiaalvõrgustike edetabel? Kes pole valdkonnas sees, siis vaevalt. Aga ma hea meelega tutvustan seda praegu.

Esimesel kohal on Facebook rohkem kui kahe miljardi aktiivse kasutajaga. Järgnevad Youtube 1,5 miljardiga, WhatsApp ja Facebook Messenger kumbki 1,2 miljardiga, edasi paar Hiina teenust ning seitsmendalt kohalt leiame Instagrami rohkem kui 800 miljoniga. Instagram lõpetab ühtlasi nn suurte poiste klubi.

Edasi tulevad pisikesed teenused, nagu Twitter, Skype, Tumblr, Snapchat, Pinterest ja LinkedIn, need on kõik mitu ja mitu korda väiksemad. LinkedIn näiteks on tühise saja miljoni peal. Vaatame nüüd seda suurt seitset uuesti. Kas panete selle nimekirja juures tähele kahte huvitavat asja?

Esimene on see, et suur seitse on sisuliselt miljardiklubi. Twitter on praegu hädas, sest on oma 330 miljoniga lihtsalt liiga väike, et sel suurt mõtet oleks. Aga mõelge, 330 miljonit on kui pool Euroopa elanikkonnast! See on sama palju, kui USAs üldse inimesi elab, ning peaaegu kaks ja pool Venemaad. Milline nii-öelda normaalne ettevõte oleks liiga väike, kui pool Euroopa elanikest oleksid tema igapäevased kliendid?

Teine tähelepanek suure seitsme kohta on veel kõnekam. Maailma seitsmest suurimast sotsiaalvõrgustikust kuulub neli Facebookile. Ainult Youtube on Google ja kaks hiinlast on kaks hiinlast. Ülejäänud on kõik Facebook. See on hoomamatu, kui suur Facebook tegelikult on. Ettevõte, mille probleem edasi kasvamisel pole mitte see, et neil on vähe kliente, vaid et Maal on vähe inimesi. Facebooki logoga kondoome ja beebipille mina igatahes osta ei julgeks.

Kirjutasin siin paar nädalat tagasi, et suured tehnoloogiafirmad on kasvanud nii suureks, et vaevalt saab praegu tulla mõni väike ja väle ning need jalge alla trampida, nii nagu nad ise viimase paarikümne aasta jooksul oma tõusuteel vanade ja aeglastega tegid. Praegu on nende kord maailma valitseda.

Aga koos sellega oleme hakanud vaikselt tundma, et hiiglased on jõudmas oma kasulikkuse lõppu, kui nii võib väljenduda. Facebook on kaks miljardit inimest ära ühendanud ja on nüüd reklaamimasin. Apple ja Google on varustanud miljardid inimesed nutitelefonidega ning sellega muutnud perekondi, riike ja ühiskondi. Amazon kolis kaubanduse internetti. Aga tunne on, et rohkem pauku nendest püssidest ehk ei tulegi, vaid järgneb vaikne kasv ja positsioonide kindlustamine. Kiirest rokkivast noorusest on saamas õdus keskealine eksistents.

Hinge tõmmates hakkame aga nägema ka neid laaste, mis metsa raiumisel lennanud on. Euroopa Liit avastab, et kõige toreda kõrval ei ole mõnigi neist aastaid makse peaaegu maksnudki. USA avastab, et mitme sotsiaalvõrgustiku edu mudel on rajatud inimeste vahele kiilu löömisele (ühe hiljutise uuringu järgi suurendab iga Twitteri-säutsu lisatud moraalne-emotsionaalne sõna selle sissekande jagatavust 20 protsenti) ning et Facebookil on aastaid olnud täiesti ükskõik, millise sisuga reklaami ta kellele müüb, kui absurdselt täpselt oma kasutajaid sihtida laseb ja millised on selle tagajärjed demokraatlikule

ühiskonnale.

Minusuguste lihtsate tehnoloogiaajakirjanike iga-aastane virin, et «nutitelefonid on valmis ja uuendused igavad» on olnud esimesed märgid sellest, mis nüüd edasi saama hakkab. Mis see on? Esiteks tõmmatakse nad liistule, nagu 1990ndatel tõmmati antitrustiga Microsoft, ning teiseks on aeg hakata vaatama, millisest valdkonnast tulevad uued ja väledad.

Tagasi üles