Kas elu muutuks paremaks, kui me ei annaks samasoolistele paaridele partnerlusõigusi? Möödunud (04.10.2017) «Suud puhtaks » saates väitis EELK Risti koguduse õpetaja Annika Laats, et mitte üks katkine heteroseksuaalne perekond ei lähe sellest paremaks, kui kooseluseadus tühistatakse, millele oponeeris EELK Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja Arne Hiob, kelle arvates on kooseluseaduse valguses hakatud samasoolisi halvemini vaatama.
Õigus on mõlemal, kuigi viimase puhul tasub meenutada, et demokraatlikus riigis menetletakse seadusi rahva silme all, mitte salaja pimedas toas. Tahaksin loota, et täna ei tule see enam kellelegi üllatuseks, ega ka see, et paarisuhteid esineb ka samasooliste paaride vahel, mistõttu tuleb kooseluseaduse teemat avalikult käsitleda.
Tulles tagasi Laatsi öeldu juurde, siis reaalsus on see, et rakendusaktide vastu võtmise või tagasi lükkamise järgselt läheb keskmise Eestlase elu endist viisi edasi ning tema huvi koondub mujale. Teemaga tegelevad edasi ainult nemad, keda see otsesõnu puudutab. Kindlasti ei ole nemad «traditsioonilised» heteroseksuaalsed perekonnad, olgu nad katkised või mitte. Vastasel juhul tekiks mul huvi, kas inimestel tõesti ei ole mitte midagi paremat teha, kui ainult vaagida naabrite peremudelite üle? Homoseksuaalne peremudel pole ei tervist kahjustav ega ka kriminaalne, nagu mõni muu mudel seda olla võib, mistõttu ei näe ma põhjust samasooliste perekondade tagakiusamiseks.
Samuti pole minu hinnangul homoseksuaalid pahatahtlikud olevused, kelle ülim eesmärk on hägustada abielumudelit ja panna sinu lapsi kodus küsima: «Issi, miks Maril on kaks isa, aga mul on ainult üks?» Homoseksuaalid on täiesti tavalised kodanikud, kel lihtsalt puudub seaduslik alus oma peremudeli vormistamiseks.