Teoloogiatudeng: kooseluseadus tuleb vastu võtta abielu pühadust riivamata

FOTO: Jaanus Lensment / Postimees

Kooseluseaduse vastane meeleavaldus.

Kooseluseaduse mõte ei tohi olla abielumõiste kallal nokkimine, vaid see peab lahendama käesoleva ebaausa olukorra, tagades lõpuks ka Eestis võimaluse registreerida samasooliste kooselu, kirjutab Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) usuteaduste instituudi tudeng, Vabaerakonna liige Kevin Kirs.

Seksuaalsus on tõenäoliselt üks kõige hellem teema meie ühiskonnas. Eriti kui käsitleda seda pühaduse võtmes. Abielu on üks mitmest väärtusest, millel on küljes pühaduse tiitel. Abielu, jättes kõrvale juriidika, on lisaks vaimsele väärtusele ka üdini ihulik osadus.

Paratamatult kaasneb ihuliku osadusega seksuaalsus, mis omakorda hakkab kas rüvetama abielu pühadust või muutub ise osaks selle pühast väärtusest. Konservatiivse luterliku teoloogia kohaselt on siin küsimuses oluline, et seksuaalsus ei hakkaks toda pühadust rüvetama, vaid oleks järglaste saamise eesmärgil teostatav püha toiming, mis leiab aset ainult omavahel abielus oleva mehe ja naise vahel. Seega ei tasu imestada, miks näiteks EELK konsistoorium tõuseb tagajalgadele, kui abielu mõistet püütakse siduda juriidilise kooselulepinguga, mis ei võta arvesse teoloogiat ega lähtu ka ühestki ilmselgest eetikakoodeksist.

Kompromissi on paraku keeruline luua, mistõttu saab emb-kumb pool lõpuks kannatada. Keegi ometigi haiget saada ju ei soovi, nii et oleme tupikus. Ühest küljest, kooseluseaduse võrdsustamine abieluga hävitaks abielu pühaduse. Teisest küljest kaotaks seadus oma mõtte, kui rookida sealt välja rakendusaktidega kaasnevad muudatused, mis tagavad kooselu pooltele samad õigused, nagu on abielus inimestel.

Oleks targem tõmmata abielu ja kooseluseaduse vahele lai punane joon ning öelda, et abielu on püha õnnis osadus ja kõik teisele poole joont jääv ilmalik bürokraatia. Vabaerakonna pakutav tsiviilpartnerluse seadus Saksamaal selle aasta oktoobrini kehtinud kujul oleks sellisel juhul parim alternatiiv, kuna see ei röövi abielu mõiste pühadust neilt, kelle jaoks see pühadus oluline on. Samas annab samasoolistele paaridele õiguslikud tagatised.

Kas elu muutuks paremaks, kui me ei annaks samasoolistele paaridele partnerlusõigusi? Möödunud (04.10.2017) «Suud puhtaks » saates väitis EELK Risti koguduse õpetaja Annika Laats, et mitte üks katkine heteroseksuaalne perekond ei lähe sellest paremaks, kui kooseluseadus tühistatakse, millele oponeeris EELK Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja Arne Hiob, kelle arvates on kooseluseaduse valguses hakatud samasoolisi halvemini vaatama.

Õigus on mõlemal, kuigi viimase puhul tasub meenutada, et demokraatlikus riigis menetletakse seadusi rahva silme all, mitte salaja pimedas toas. Tahaksin loota, et täna ei tule see enam kellelegi üllatuseks, ega ka see, et paarisuhteid esineb ka samasooliste paaride vahel, mistõttu tuleb kooseluseaduse teemat avalikult käsitleda.

Tulles tagasi Laatsi öeldu juurde, siis reaalsus on see, et rakendusaktide vastu võtmise või tagasi lükkamise järgselt läheb keskmise Eestlase elu endist viisi edasi ning tema huvi koondub mujale. Teemaga tegelevad edasi ainult nemad, keda see otsesõnu puudutab. Kindlasti ei ole nemad «traditsioonilised» heteroseksuaalsed perekonnad, olgu nad katkised või mitte. Vastasel juhul tekiks mul huvi, kas inimestel tõesti ei ole mitte midagi paremat teha, kui ainult vaagida naabrite peremudelite üle? Homoseksuaalne peremudel pole ei tervist kahjustav ega ka kriminaalne, nagu mõni muu mudel seda olla võib, mistõttu ei näe ma põhjust samasooliste perekondade tagakiusamiseks.

Samuti pole minu hinnangul homoseksuaalid pahatahtlikud olevused, kelle ülim eesmärk on hägustada abielumudelit ja panna sinu lapsi kodus küsima: «Issi, miks Maril on kaks isa, aga mul on ainult üks?» Homoseksuaalid on täiesti tavalised kodanikud, kel lihtsalt puudub seaduslik alus oma peremudeli vormistamiseks.

Pahatahtlikud on vastupidiselt nemad, kes muudavad oma tegude ja väljaütlemistega homoseksuaalide partnerluse ajuvabalt keeruliseks. Praegune süsteem on lihtsalt ebaaus. Heteropaar võib astuda kas kirikusse või perekonnaseisuametisse, aga homopaar peab selleks riigist lahkuma või pöörduma kohtusse.

Kooseluseaduse mõte ei tohi olla abielumõiste kallal nokkimine, vaid see peab lahendama käesoleva ebaausa olukorra, tagades lõpuks ka Eestis võimaluse registreerida samasooliste kooselu. Pealegi, mis puutub pühadusse, siis kas päeva lõpuks on vahet, kas pühaduse on defineerinud institutsioon või üksikisik? Ma ei oleks üllatunud, kui pärast selle mõtiskluse avalikustamist viibutaks järgmise õppesessiooni alguses EELK usuteaduse instituudi rektor Ove Sander näppu ja lausuks: «Ei, ei Kevin. Oled abielu mõiste teoloogilisest sisust valesti aru saanud.»

Olen minagi ju pelgalt üksikisik, kes jagab vaatamata erakondlikule ja kiriklikule kuuluvusele omi mõtted. Fakt on aga see, et kooseluseadus tuleb vastu võtta ja seda mitte abieluseaduse näol, vaid kui tsiviilpartnerlus, mis jätab abielu pühaduse kõrvale, andes inimestele neid ilmalikke õigusi, mis nende elu paremaks ja turvalisemaks teevad.

Tagasi üles