Joosep Värk: Reformike umbrohus

Joosep Värk Foto: Tairo Lutter / Postimees

Sel suvel sattusin üsna juhuslikult The Tuberkuloitedi kontserdile Virtsu merepäevadel. Lapsepõlve hittsaate «Seitse vaprat» nostalgias ootasin neilt loomulikult laulu «Lilleke rohus».

Nagu arvata võis, jätsid nad oma endiste aegade hittloo peaaegu kõige viimaseks. Et seda kuulda, pidin ära kuulama ka kogu ülejäänud kontserdi. Kuigi alguses näis see pigem tüütu, hindasin selle tagantjärele huvitavaks kogemuseks.

See oli justkui minek tagasi aega, mil coolʼide bändide jaoks oli täiesti normaalne tulla lavale ja öelda Virtsus kõva häälega mikrofoni: «Tere, Lihula!» Kontserdil hakkas silma muidki elemente, mida 90ndatel ilmselt samuti coolʼiks peeti, kuid mis tänapäeval pigem naljakate, ehkki ajastutruude reliktidena mõjusid.

Näiteks see, et solist kisub vahemängude ajal lava peal laval suitsu. Või et ta joob seal õlut. Või see, et  ta hindab oma hitti Eesti hümniga sarnaseks, legendaarseks looks. Legendaarne see kindlasti ongi, ent autori enda selline esiletõstmine mõjub kentsakalt.

Omal ajal töötasid kõik need elemendid suurepäraselt, ent nüüd oli võimalik seda hinnata juba distantsilt, sest möödunud on rohkem kui 20 aastat. See kogemus oli sama naljakas nagu vanad koduvideod, kus kõik kaamera ees lollitama hakkavad või seda kui imeriistapuud jõllitavad.

Et aus olla, tuleb seda elamust ning bändi hinnata omas ajas. Tegelikult pakuvadki nad ju praegu rahvale nostalgiat, nii nagu paljud bändid, kes ka 20, 30 või 40 aastat hiljem esitavad samu igihaljaid hitte.

Kui ajas suvisest Virtsust sügisesesse Tallinna tulla, siis valdab mind samasugune äratundmine seekordsete valimiste Reformierakonna kampaania peale, mis, üllatus-üllatus, keskendub jälle rahvustevahelise konflikti õhutamisele ega ole üheski mõttes eestimeelne. Pigem on see Prantsuse kuninga Louis XV suu läbi tuntuks saanud omakasupüüdlik mõtteviis «Pärast meid tulgu või veeuputus!».

Aga mis kõige tähtsam, see on suurepäraselt töötanud juba kümme aastat nagu ka «Lilleke rohus». Vahet pole, kas solist on Ansip, Rõivas, Pevkur või Michal ning taustalauljad Kallas, Sulling, Lauri, Kross või keegi muu kandidaatidest, kes seisavad reklaamiplakatitel spordisärgis, käed risti rinnal.

15. oktoobril on huvitav jälgida, kas töötab ka neil valimistel. Või hakkab see vaikselt ajalukku jääma ning juba paaride valimiste pärast on seda kõike sama naljakas meenutada kui eespool kirjeldatud suvist kontserti.

Pinnas selleks on ju soodne, sest uue moetootena pressib poelettidele EKRE ja sotsiaaldemokraatide konflikt, mis pole klassikalisest Keskerakonna ja Reformierakonna vastandusest kuidagi parem. Ent see on värskem ja refrääni oskavad massid veel vaid kaasa ümiseda.