Juhtkiri: Ukrainast paremaks

Peaminister Taavi Rõivas, siseminister Hanno Pevkur ning politsei- ja piirivalveameti juht Elmar Vaher külastasid täna Eesti kagupiiri. Foto: Valitsuse kommunikatsioonibüroo

Kui 1979. aastal tungisid Nõukogude väed Afganistani, arutleti lääne meedias elavalt selle üle, mis on NSV Liidu tegelik eesmärk. Paljud avaldasid toona kartust, et Nõukogude tankid ei peatu enne kui Pärsia lahe ääres ning kogu ettevõtmise mõte on haarata enda kätte maailma naftatootmise südameks olev regioon ja nõnda lääne majandus põlvile suruda. Püüti ennustada, millist Pärsia lahe riiki Nõukogude agressioon järgmisena võiks tabada.

Toonane olukord meenutab aastat 2014, kui Venemaa agressioon tabas Ukrainat ja lääne meedias arutati taas, kes Venemaa naabritest on järgmine. Pakuti Kasahstani, Valgevenet, aga ka Balti riike, milles kõigis on nagu Ukrainaski venekeelsed enklaavid. Selles olukorras langetasid kolm Balti riiki, aga ka näiteks Ukraina otsuse tugevdada piiri Venemaaga, rajades muuhulgas sinna füüsilised barjäärid. Samal ajal Ida-Ukrainas arenenud pingeliste sündmustega, mille jooksul Ukraina-Vene piir oli tõeline läbikäiguhoov, leidis 2014. aasta septembris Eesti-Vene piiril aset intsident, mille käigus võtsid Vene eriteenistused kinni kaitsepolitseiameti töötaja Eston Kohvri.

Kohe pärast seda lubasid valitsus ja selle juhtpoliitikud Eesti-Vene piiri tugevdada, püstitades füüsilisi tõkkeid ja rakendades uusimaid jälgimistehnoloogiaid. Sellest ajast võib meenutada kaadreid moeteadlike seeneliste kombel rõivastatud pea- ja siseministrist, kes kuulutasid bravuurselt, et Eesti riik saab oma sajandaks sünnipäevaks Euroopa kõige paremini valvatud piiri, mis on nagu kord ja kohus välja ehitatud.

Praegu on selge, et nendest lubadustest pole kinni peetud ning nende täitmiseks pole midagi erilist tehtud. Muidugi on ministrid praeguseks vahetunud, ent valitsuse kolmest erakonnast kaks endised. Samuti on peaminister Jüri Ratas pingutanud, et luua endale rahvusliku rahvamehe imidžit, ehkki ainuüksi jutt tema koduerakonna ja Putini partei vahel sõlmitud sõpruslepingu katkikäristamisest võtaks ta värisema.

Eesti poliitikud on ikka entusiastlikult armastanud raporteerida meie riigi suurtest edusammudest ja samas ka enda teenetest. Paraku ei olda praegusel juhul palju paremad Ukrainast, kus umbes samal ajal hõigati maha grandioossed plaanid idapiiri kindlustamiseks. Tõsi, selle suure vahega, et korrumpeerunud Ukrainas on selleks ette nähtud miljardid grivnad teadmata suunas haihtunud, ilma et midagi tehtud oleks. Ent selge on, et praktiline vajadus idapiir välja ehitada eksisteerib ka pärast seda, kui Ukraina-Vene konflikt enam lääne meedias laineid ei löö ja Kohver on vabaduses. Vähemalt siin võiks meie poliitikutelt õigustatult oodata, et meie asjad oleksid korraldatud paremini kui Ukrainas.