25. septembril kuulutas president välja seaduse, millega ratifitseeriti naistevastase ning perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsioon ehk Istanbuli konventsioon.
Pille Rives: õhupuuduse probleem (1)
/nginx/o/2017/10/05/7176971t1h8966.png)
5. oktoober 2017, 17:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Konventsiooni ratifitseerimisega võttis riik kohustuse töötada välja poliitika ning meetmed naistevastase ja perevägivalla ennetamiseks, ohvrite kaitsmiseks ja abistamiseks ning nendeks tegevusteks piisavate rahaliste ressursside eraldamiseks.
Suuremat tähelepanu ega diskussioone Eesti riigi valmiduse üle konventsiooniga võetud kohustuste nõuetekohase täitmise võimekuse ja valmiduse üle see sündmus ei vallandanud.
Sellega seoses tekib kahtlus, kas rahavasaadikud ikka said aru, et tegemist ei ole deklaratiivse manifestiga, vaid kokkuleppega, mille ratifitseerimine peab leidma otsese väljundi ka riigieelarveseaduses.
Meedias võttis konventsiooni ratifitseerimise puhul sõna üksnes riigikogu lähisuhtevägivalla-ohvrite toetusgrupi eestvedaja Liina Kersna (EPL, 20.09. «Õhupuuduses ratifitseeritud Istanbuli konventsioon»), viidates konventsiooni ratifitseerimisele vastu hääletanud ekrelaste jõuliselt väljajoonistunud erineva maailmavaate tõttu riigikogu saalis tekkinud õhupuudusele.
Liina Kersna artiklit lugedes tabas sama tunne mindki.
Nimelt viitab riigikogu liige pahaaimamatult valdkonda korraldava ametkonna kogutud statistikale, mille kohaselt on viie kuuga varjupaikadest tuge saanud 4600 inimest, neist 3300 lapsed.
Õhupuuduse tunde tekitab teadmine, et reaalselt on pöördunud ohvrite arv tunduvalt väiksem. Iga valdkonnas orienteeruv spetsialist hoomab seda lennult, kuna viimased viis aastat on pöördujate arv püsinud pooleteise ja kahe tuhande vahel aastas. Selle aasta drastiliselt vähenenud rahastuse tingimustes ei ole võimalik pöördumiste hüppeline kasv, eriti laste puhul, kellele ainus avaliku teenuse raames rahastatud tugiteenus on ööbimine varjupaigas koos emaga.
Tundub väga sedamoodi, et ametkond, kelle haldusalas on vastava valdkonna korraldamine, sealhulgas statistika kogumine, väljastas statistikat, mis on reaalse olukorraga nõrgalt seotud.
Olukorda aitab mõtestada fakt, et sotsiaalkindlustusamet alles õpib, kuna kogub valdkonna statistikat alates käesoleva aasta jaanuarist ning pole ülesannet endale kergeks teinud, kogudes statistikat Wordi tabeli formaadis. Vaatamata lubadusele anda statistlisi kvartaalseid ülevaateid teenuse mahtude osas, on Ohvriabi juhi sõnul septembri lõpuks suudetud «kokku lüüa viie kuu numbrid», kuid kommenteerida neid ei osata, kuna «analüüsini veel ei ole jõutud».
See on märkimisväärne tagasiminek, võrreldes veel aastataguse ajaga, kui vabaühendustena tegutsevad varjupaigad koondasid statistika ja esitasid ministeeriumile hõlpsasti analüüsitavas formaadis.
Meediat tarbiv inimene võis aasta alguses kuulma juhtuda, et riik korraldas esmakordselt vägivallaohvritele teenuste pakkumiseks hanke, mille tingimused ei vastanud riigihankeseadusele ning mille tulemusel küll formaalselt tagati «lepingutega kaetus kõigis maakondades», kuid reaalselt jäi vastutus elementaarselt vajalikus mahus ja kvaliteedis teenuste osutamiseks lisarahastuse leidmise osas valdkonnnas tegutsevatele vabaühendustele, kes tegelevad ka sihtgrupi huvikaitsega.
Vägivallaohvritele teenuseid korraldava ametkonna esindajad on avalikult tunnistanud, et 2018. aastaks ettevalmistatud hanke tingimused ei olegi kooskõlas Istanbuli konventsiooni ja eelmise aasta novembris vastu võetud ohvriabiseaduse muudatustega. Seda ei võimalda ka valdkonna tarbeks riigieelarvesse planeeritud vahendid.
President Kersti Kaljulaid, kes samal päeval, kui Liina Kersna ahmis riigikogu saalis õhku, pidas ÜRO istungjärgul kõne, kus muu hulgas rääkis soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise ja soolise vägivalla kaotamise vajadusest, on lähisuhtevägivalla kontekstis korduvalt juhtinud tähelepanu vajadusele asendada möödavaatamiskultuur märkamiskultuuriga.
Olen eeldanud, et see üleskutse on suunatud eelkõige kodanikele.
Ametnikele, kes riigi nimel valdkonna poliitikat kujundavad ja ellu viivad peaks kehtima edasijõudnute standard, kus pelgalt märkaminegi pole piisav, kui sellele ei järgne sekkumist ettevalmistav tegu.
Olen sihtgrupi huvikaitsega tegeleva organisatsiooni esindajana juhtinud korduvalt poliitikakujundajate ja valdkonda korraldava ametkonna esindajate tähelepanu ohvrite huve ja valdkonnapoliitika usaldusväärsust löögi alla seadva olukorra olemasolule.
Aga kui ametnik riigi esindajana vaatab mööda, siis ei esinda ta ainult ennast, vaid ka riiki.
See tekitab minus kui kodanikus õhupuuduse tunde selle sama «jõuliselt väljajoonistunud erineva maailmavaate tõttu».
Ohvri seisukohast ei erine möödavaatamisest grammigi riiki esindava ametniku saamatus või haletsev tõdemine, et me oleme märganud küll ja saame väga hästi aru, et valdkond on alarahastatud.
Kas Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine aitab lahendada õhupuuduse probleemi?
Teoreetiliselt on see võimalik.
Aga ainult siis, kui poliitikakujundajad ja ametnikud riigi võetud kohustustest ja nendega kaasnevast vastutusest mööda ei vaata, lootuses, et me ei märka või sõnatult õhku ahmime.