Sulev Valner: kas haldusreform vähendab valikuvõimalusi? Vastupidi!

Sulev Valner Foto: Toomas Huik

Valimisaktiivsuse kaudu on vara või isegi ekslik hinnata haldusreformi mõju kohalikule demokraatiale, kirjutab rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna nõunik Sulev Valner.

Haldusreform on üks müütiline tegelane, kelle arvele saab praegu mõndagi kirjutada. Postimehes ilmus 4. oktoobril suur lugu «Haldusreform võtab kümnetelt tuhandetelt valimise isu», mille põhiväide on, et tekkivates suuremates omavalitsustes kaotavad tõenäoliselt paljud inimesed huvi kohaliku volikogu valimiste vastu. Kas see nii läheb või mitte, me veel ei tea. Saame seda näha valimispäeval, 15. oktoobril. Praegu on selline väide ikkagi vaid spekulatsioon, mille paikapidavus või ekslikkus sõltub väga paljus muuhulgas igaühest meist.

Ka valimiste järel tuleb saadud tulemust tähelepanelikult analüüsida omavalitsuste kaupa, et vaadata, kus haldusreform valimas käimist sai mõjutada ja kus mitte. Kui näiteks selgub, et Tallinnas, Narvas või Viimsis on valimas käinute protsent eelmisest korrast erinev, siis ilmselt selles haldusreform süüdi ei ole, sest need omavalitsused koos veel paarikümnega jäid ühinemistest puutumata.

Küll võib haldusreformi mõju näha 51 uue omavalitsuse peal, kes tõesti ühinemise tulemusel sünnivad ja nüüd esimest korda uut ühist volikogu valivad.

Kui vaadata neis ühinevates valdades-linnades üles seatud kandidaatide nimekirju ja võrrelda seda eelmistel, 2013. aasta kohalikel valimistel samas piirkonnas kandideerijatega, siis on ilmselge, et mõnes kohas on valijatel nüüd valikut – vähemasti arvuliselt – ikka mitu korda rohkem kui paljudes senistes väikevaldades, kus sageli oligi vaid üks tõsine nimekiri ja sama seltskond tegi juba mitu korda järjest valimistel puhta töö.

Kui näiteks Illuka vallas oli eelmisel korral üles seatud vaid 15 kandidaati, siis uues Alutaguse vallas on neil nüüd valida 124 kandidaadi seast. Tootsi vallas kandideeris möödunud korral 12 inimest, nüüd Põhja-Pärnumaa vallas 94. Nõval oli eelmisel korral valikus 20 kandidaati, nüüd on ühises Lääne-Nigula vallas üles seatud 104. Kõpu vallas oli vaid 13, nüüd on Põhja-Sakala vallas 99 kandidaati. Põdrala vallas oli eelmisel korral vaid 20 kandidaati, nüüd on ühises Tõrva vallas valida 121 inimese vahel.

Muidugi, kandideerijate suur arv ei tähenda alati sama suurt kvaliteeti. Võimalik, et mõnes kohas ei leia valija kandideerijate seast kõiki neid omakandi nimesid, keda ootaks. Ilmselt ongi siin olukorrad eri kohtades erinevad mitmel põhjusel. Siiski võib üsna kindlalt arvata, et kui näiteks Saaremaal kandideerib ühise omavalitsuse volikogusse üle 300 inimese, siis küllap sealt ikka leiab ka valija Laimjalas või Torgus mõne sobiva saarlase, kellele oma hääl usaldada.

Üks näide veel. Tartu linna puhul näeme, et seekord on koos Tähtvere vallaga kandideerijaid vähem kui oli eelmistel kohalikel valimistel Tartu linnas üksi (vastavalt 360 ja 437). Kas siit peaks järeldama, et kümned varem Tartus volikogusse kandideerinud jätsid seekord välja tulemata haldusreformi ehk Tähtvere vallaga ühinemise tõttu, mis suurendab Tartu elanikkonda umbes 1/50 võrra? Vaevalt küll, et selle pärast.

Tulles tagasi võimaliku valimisaktiivsuse tõusu või languse ennustamise juurde, millele saame vastuse peagi eeloleval valimispäeval, peab märkima, et see on ikkagi ainult üks vahendeid, kuidas mõõta poliitilist aktiivsust ja kohalikku demokraatiat. Kui valimisaktiivsus osutubki mingites kohtades pärast haldusreformi senisest väiksemaks või suuremaks, siis ei saa ainuüksi sellele toetudes öelda, et nüüd on seal kohaliku poliitikaga kõik hästi või halvasti.