Madis Filippov

FOTO: Mihkel Maripuu

Vaja on päris suurt ettekujutusvõimet, et suhteliselt suures Klooga järves mitte vett näha.

Tundub aga, et keskkonnaministeeriumi kujutlusvõimel pole piire, sest lisaks Klooga järvele kadus keskkonnaregistrist aprillis veel 4640 veekogu 6000st. Nende seas olid tehisveekogud, ojad, kraavid, allikad ja looduslikud järved.

Võimalik, et otsus võeti vastu talvel, kui vesi jääja lumekihi alt välja ei paistnud. Kust muidu tuleks mõte kolmandik veekogudest ära kustutada? Või siis mitte – nimelt ei lõpe ametnike kujutlusvõime sellega. Keskkonnaministeerium väidab, et veekogud on kõik ilusti kenasti registris ikka alles, ainult et me ei näe neid.

Huvitav, et nende nähtavaks tegemine võtab aega vähemalt kaks päeva ning seni ei kehti nende vete kallastel ükski piiranguvöönd. Või ikka kehtib? Nimelt väidab ministeerium, et piirangud tagab looduskaitse- ja veeseadus.

Tegelikult lähtutakse aga kitsenduste rakendamisel ikka keskkonnaregistrist. Seega, kui järgmise ametniku ettekujutusvõime nii kõrgele ei küündi, ei pruugi ta otsuse tegemisel nähtamatut sissekannet arvesse võtta.