Eesti Meedia juhatuse esimees Sven Nuutmann

FOTO: Mihkel Maripuu

Rahvusvahelised tehnoloogiahiiud Google ja Facebook on pööramas pea peale meediaturgu üle kogu maailma, mis on tekitanud kohalikule meediale eksistensiaalseid probleeme. Kodumaise meedia kestlikkus on nii rahvusliku kultuuri, kui ka julgeoleku küsimus, millele riik peaks tõsiselt mõtlema, leiab Eesti Meedia juhatuse esimees Sven Nuutmann.

Eesti reklaamiturust moodustab Facebook ja Google’i reklaamid väidetavalt ca 10 miljonit eurot. Seda summat on loomulikult lõpuni väga keeruline hinnata, kuivõrd Eesti ei saa neid teenuseid maksustada. Antud temaatikas võikski Eesti riik alustada sellest, et Google ja Facebook maksustada kasvõi 0-määraga, et meil tekiks üleüldse ülevaade, kui suur on nende ettevõtete tegelik osakaal meie reklaamiturust.

Mis puudutab Google’it, siis Euroopa mastaabis on käibele läinud kõnekäänd, et Google on uus Microsoft. Nimelt tabas just Microsofti konkurentsirikkumiste väga suur uurimistelaine 90ndatel. Samavõrd arvukas on Euroopa regulaatorite tähelepanu hetkel seoses Google’iga. Veel mõni aeg tagasi oli Google’i suhtes erinevates Euroopa institutsioonides 22 uurimismenetlust käimas nii konkurentsi võimalike rikkumiste osas kui ka autoriõiguste võimalike riivete osas. See kõik kulmineerus tänavu suvel, kui Google’ile määrati 2,4 miljardi euro suurune trahv selle eest, et Google manipuleeris oma otsingumootoriga nii, et suunas inimesi omaendaga seotud müügikanalitesse ostma.

Tegelikult manipuleerivad Google ja Facebook läbi oma algoritmide ka ühiskonnas käimasolevaid debatte ehk avalikku arvamust, kuid ei vastuta ise millegi eest. Facebook väidab, et on kõigest platvorm, mitte meediakanal, kuid tegemist on sisuliselt siiski maailma suurima meediaväljaandega.

Euroopa mastaabis on käibele läinud kõnekäänd, et Google on uus Microsoft.

Kirjastajate jaoks on seoses tehnoloogiagigantidega laual erinevaid probleeme. Üldistatult ja kokkuvõttes on selle kõige resultaat dramaatiliselt kukkunud traditsiooniliste meediaväljaannete käibemahtud. Ja see probleem ei ole teravalt üleval mitte ainult Euroopas, vaid ka Ameerikas, kus näiteks New York Timesi ja Wall Street Journali reklaami müük möödunud aastal kukkus 20%. Analüüsifirma eMarketer andmetel kontrollivad Facebook ja Google juba 60% USA digireklaamiturust. Selle kõige tagajärjel on isegi Ameerikas kui üliliberaalses majanduses riigi suurim ajalehtede assotsiatsioon käivitamas kollektiivseid läbirääkimisi kahe tehnoloogiagigandiga, et oma õigusi paremini kaitsta.

Ka Euroopas oleme me näinud mitmel pool initsiatiive kas mainitud ettevõtteid regulatiivselt vaos hoida või läbi konkurentsirikkumismenetluste katsuda korrale kutsuda. Palju on kõneainet pakkunud näiteks Saksa seadusandja katse läbi regulatsioonide Google’it hillitseda. 2013. aastal jõustunud seaduse põhiline tagajärg oli Google Newsi teenuse mõningane piiramine ja üldine surve Google’ile jagada senisest enam tulu sisutootjatega.

Samal ajal Hispaania katse kehtestada nn Google’i maks lõppes haleda läbikukkumisega ja tõestab, et tehnoloogiagigante ei ole mõtet hakata reguleerima, kui selleks puudub väga läbimõeldud plaan. Nimelt kirjastajad, kes lobistasid ise kõvasti Google’i maksu nimel, tekitasid endale bumerangiefekti. Vastukäiguna maksustamisele otsustas Google Hispaanias lülitada Google Newsi teenuse välja, mille tulemusena kaotasid ennekõike keskmised ja väikesed uudisväljaanded. Hispaania kirjastajate kahju hinnati toona 10 miljonile eurole aastas.

Aga võitlus käib edasi ja tõenäoliselt arutasid Euroopa riigijuhid probleeme Google’i ümber ka reedel Tallinnas. Üks jõulisemaid nn Google’i situatsiooni tõstatajaid Euroopas on Saksa meediakontsern Springer, kellele kuulub ka Euroopa suurim ajakiri Bild ja poliitikaportaal Politico. Saame näha, milline saatus ootab ees Euroopa kirjastajaid ja kas Google’i suhtes suudetakse midagi reaalselt ette võtta.

Tegelikult üsna kummastav, et meie poliitilised ringkonnad ei ole senimaani võtnud tõsiselt kodumaise meedia kestlikkuse küsimust. 

Ka meie Euroopa poliitikud Ansip ja Kaja Kallas on avanud selles küsimuses vihase debati. Kallas esindab liberaalset vaadet autoriõigusele ja Ansip konservatiivset vaadet, mis lähtub suurte kirjastajate huvist. Ühest küljest on Kallasel õigus, et Ansipi reform suure tõenäosusega Eesti kirjastajatele suurt kergendust ei anna ja uuest litsentsisüsteemist võidavad Euroopa tõeliselt suured meediakontsernid.

Teisest küljest, vaadates käimasolevat debatti just kirjastaja positsioonist, tuleb möönda, et tegu on väga põhimõttelise vaidlusega autorluse kui sellise tuleviku osas. Oleme ausad, selle häda Euroopa poliitikakujundajatega on Google endale kaela tõmmanud pikaajalise ülbe käitumisega, mis väljendub maksude mittemaksmises ja soovimatuses oma kasumeid kirjastajatega vähegi jagada.

Arvestades sellel teemal kogu maailmas asetleidnud poliitilist ja meediaalast debatti, on tegelikult üsna kummastav, et meie poliitilised ringkonnad ei ole senimaani võtnud tõsiselt kodumaise meedia kestlikkuse küsimust. Keskkond, mis võimaldab nii üleriigilisel, kui ka kohalikul meedial jätkusuutlikult toimetada, on kahtlemata nii rahvusliku kultuuri, kui ka julgeoleku küsimus.

Samal ajal ei soovi aga Eesti riik isegi toetada maakondade kojukannet ega võrdsustada digitellimusi paberlehe omaga ehk võimaldada madalamat käibemaksumäära digitaalse meedia tellimustele. Need võiksid olla esimesed sammud kodumaise meedia toetamise pikaajalise plaani osas, eriti arvestades, et Facebookilt ja Googlelt üldse makse ei saada.

Seega on ridamisi teemasid, millega riik kodumaist meediat aidata saaks ja võiks. Algatuseks peakski mõni Riigikogu fraktsioon algatama riiklikult tähtsa küsimuse sellest, kuidas säilitada rahvuslikku meediat.

...................

Antud kommentaar ilmus tänases Äripäevas. Postimees avaldab selle autori ja Äripäeva loal.