Kuid nii avame end liberaalse teoloogia vastuküsimisele: kui primitiivne lastetegemine pole peamine, vaid abielu on distsipliin, milles praktiseeritavad voorused on Jumalale meelepärased, siis mida võidab luterlik kirik sellest, et keeldub õnnistamast neid, kes abieludistsipliini järgivad mittetraditsioonilistes suhetes?
Võtmeroll selles heietuses on muidugi sõnal «traditsioon». Armastus on Jumala atribuut, traditsioon peapiiskopi oma.
Inimesed usuvad üha enam teisi asju kui EELK dogmad
EELK kimbatust tänases Eestis võib mõista, nagu võib mõista katoliku kiriku kimbatust kontratseptiivsete vahenditega. Kuid mõlemad kimbatused on inimlikud kimbatused ja kui kiriku ajalugu midagi üldse on näidanud, siis see on võime õppida.
Mõistame ju radikaalse islamismi hukka just vastupidise eest: soovis sundida meid elama, nagu oleks ikka 7. sajand. Meie puhul ei leia peapiiskop Viilma (ta pole muidugi üksi) endas jõudu tunnistada, et 19. sajand on möödanik ega tule kunagi tagasi.
Püüdes oma karja lambaid sundida elama 19. sajandis, tõrjub ta kirikust ja Jumala armuni viivast distsipliinist eemale sadu ja võibolla tuhandeid inimesi, kelle arv kasvab iga aastaga. Seejuures mitte ainult geisid, vaid inimesi, kes põhimõtteliselt ei tunne end ära EELK kitsis armastusedefinitsioonis.
Mida nooremad nad on, seda vähem on neil täna kirikus otsida. Kirikute tühjus ei tulene ainult usulisest leigusest. Inimesed usuvad üha enam teisi asju kui EELK dogmad. Vähe on aga seda, mis näib Jumalast kaugemal olevat kui inimese kangekaelne kogukondlik konservatism.
Kirikuõpetaja Laats näitas eile, et EELK-l on lootust, tal on olemas võime õppida, muutuda, dogmadest üle ja läbi näha. Mitte väga kaua aega tagasi ei arvanud peapiiskop Viilma eelkäijad, et Laats oma praegusel kohal käib Jumala tahte vastu. Mida kiiremini kirikuõpetaja Laats või keegi temasugune saab peapiiskopiks, seda parem kõigile meile, arvestades EELK ühiskondlik-poliitilist tähtsust ja ambitsioone.