Urmas Viilma

FOTO: Tiina Kõrstini / Õhtuleht

Püüdes oma karja lambaid sundida elama 19. sajandis, tõrjub Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma kirikust ja Jumala armuni viivast distsipliinist eemale sadu ja võib-olla tuhandeid inimesi, kelle arv kasvab iga aastaga, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

EELKd võib vaadata kaht moodi. Üks võimalus on poliitilis-sotsioloogiline: kiriku konservatiivsus sooküsimustes on anakronistlik, arvestades Eesti geograafilist positsiooni ja ühiskondlikke ambitsioone, ning määratud pigem varem kui hiljem kaduma ajaloo prügikasti.

Teine tõlgendus oleks näha EELKd piibelliku igitõe vankumatu kantsina keset patumerd, millesse on juba vajunud Saksa, Soome ja Rootsi luterlikud kirikud. Kuigi sellist arrogantsi on Viilma-sugusele tagasihoidlike maneeridega prelaadile raske omistada, toob elu järjest näiteid, mis sunnivad järeldama, et EELK ametlik enesekaemus kattub teise võimalusega.

Kui homoseksuaalne praktika on Jumala tahte vastane, nagu peapiiskop kirjutas eile sotsiaalvõrgustikus Facebook, siis on jutul lõpp ja vastuvaidlemiseks ruumi pole. 

Silmakirjalikkuse süüdistus ei saa olla väga kaugel

Huvitav oleks näha, kuidas peapiiskop suhtleb kolleegidega Saksa, Soome ja Rootsi evangeelsetest luterlikest kirikutest.

Saksamaal lubatakse kooselupartnerlustes elavaid LBGT (mittetraditsioonilise seksuaalse sättumusega) õpetajaid ametisse vannutada kümmekond aastat. Rootsis on sama kaua lubatud geipaaride laulatused. Soome luterlik kirik toetas 2014 sealset kooseluseadust, laulatusi ei luba, küll aga lubab samasooliste paaride õnnistamist.

Võib arvata, et hea kasvatusega tänapäeva inimesena suhtleb Viilma saksa, rootsi ja soome pastoritega – isegi kui need peaksid avalikult olema geid – jagatud kultuuriruumile omase viisakusega.

Vaevalt keeldub ta neil kätt surumast või nendega teoloogia peenemaid punkte arutamast. Kindlasti ei nõuaks ta nende ekskommunikeerimist, kui selline asi peaks võimalik olema – mida see küll pole, kuna erinevalt katoliiklastest puudub luterlastel maailmakirik.

Metafooriline tuli ja tõrv, millega Viilma kostitas eile Risti kogude õpetajat Annika Laatsi – kes läks teleekraanil kooseluseadust kaitstes kirikujuhi arvates Jumala tahte vastu –, asetab peapiiskopi olukorda, millest silmakirjalikkuse süüdistus ei saa väga kaugel olla.

Seda mõtet edasi kerides peaks ilmselt osutama, et uhkuski on pärispatt. Maine inimene, olgu ta või EELK peapiiskop, kes püüab defineerida Jumala armastust, astub väga haprale jääle.

Ei pea olema teoloog, et tajuda: armastus ja halastus kristluse (ja mitte ainult) Jumala atribuutidena on meie mõistes lõputud. Neid kui vorsti juppideks lõigates, osale jagades ja osale mitte, langeb kõige printsipiaalsemgi prelaat presumptsioonisügavustesse.

Võtmeroll on sõnal «traditsioon»

Julgedes veidi kaugemale astuda diletantliku teoloogia poole, peaks ka küsima, millised on EELK peapiiskopi motiivid ja kuivõrd langevad need kokku sellega, mida surelikud võivad teada Jumala tahtest.

Viilma postitus Facebookis lubab järeldada, et peale eksegeetilise vanatestamentluse sunnib teda takka soojätkamise imperatiiv – Jumalale omistatav nõudmine selle järele, et Issanda kuningriigis oleks võimalikult palju teda ülistavaid hingi.

Samasooline armastus töötab sellele imperatiivile muidugi risti vastu. Kuid peale selle, et Jumalale omistatava inimliku armastuse konverteerimine numbriteks näib Jumala ideed pisendavat, on meil sel juhul teinegi probleem.

Kui küsimus on kristlaste arvus, siis milleks üldse abielu? Vabaarmastus näiks sellisel juhul lubavat palju paremat resultaati. Muidugi on vastus lihtne: abielu institutsioon kui selline on see, mis on oluline.

Kuid nii avame end liberaalse teoloogia vastuküsimisele: kui primitiivne lastetegemine pole peamine, vaid abielu on distsipliin, milles praktiseeritavad voorused on Jumalale meelepärased, siis mida võidab luterlik kirik sellest, et keeldub õnnistamast neid, kes abieludistsipliini järgivad mittetraditsioonilistes suhetes?

Võtmeroll selles heietuses on muidugi sõnal «traditsioon». Armastus on Jumala atribuut, traditsioon peapiiskopi oma.

Inimesed usuvad üha enam teisi asju kui EELK dogmad

EELK kimbatust tänases Eestis võib mõista, nagu võib mõista katoliku kiriku kimbatust kontratseptiivsete vahenditega. Kuid mõlemad kimbatused on inimlikud kimbatused ja kui kiriku ajalugu midagi üldse on näidanud, siis see on võime õppida.

Mõistame ju radikaalse islamismi hukka just vastupidise eest: soovis sundida meid elama, nagu oleks ikka 7. sajand. Meie puhul ei leia peapiiskop Viilma (ta pole muidugi üksi) endas jõudu tunnistada, et 19. sajand on möödanik ega tule kunagi tagasi.

Püüdes oma karja lambaid sundida elama 19. sajandis, tõrjub ta kirikust ja Jumala armuni viivast distsipliinist eemale sadu ja võibolla tuhandeid inimesi, kelle arv kasvab iga aastaga. Seejuures mitte ainult geisid, vaid inimesi, kes põhimõtteliselt ei tunne end ära EELK kitsis armastusedefinitsioonis.

Mida nooremad nad on, seda vähem on neil täna kirikus otsida. Kirikute tühjus ei tulene ainult usulisest leigusest. Inimesed usuvad üha enam teisi asju kui EELK dogmad. Vähe on aga seda, mis näib Jumalast kaugemal olevat kui inimese kangekaelne kogukondlik konservatism.

Kirikuõpetaja Laats näitas eile, et EELK-l on lootust, tal on olemas võime õppida, muutuda, dogmadest üle ja läbi näha. Mitte väga kaua aega tagasi ei arvanud peapiiskop Viilma eelkäijad, et Laats oma praegusel kohal käib Jumala tahte vastu. Mida kiiremini kirikuõpetaja Laats või keegi temasugune saab peapiiskopiks, seda parem kõigile meile, arvestades EELK ühiskondlik-poliitilist tähtsust ja ambitsioone.