Birute Klaas-Lang FOTO: SCANPIX

Kümme protsenti ingliskeelset õpet ei tundu esmapilgul emakeelse kõrghariduse ohutegurina. Probleem on aga suundumustes. Tuleb leida mõistlik lahendus, mis aitaks kaasa nii ülikoolide rahvusvahelistumisele, eesti keele kestmisele kui ka riigile olulistes valdkondades kõrgesti haritud töötajaskonna tekkimisele, kirjutab Tartu Ülikooli professor Birute Klaas-Lang.

Selle loo kirjutamise ajendiks sai augusti lõpus Postimehes ilmunud pikem intervjuu ettevõtja ja poliitiku Jüri Mõisaga. Muuhulgas pidas Mõis oluliseks, et eestlaste inglise keele kasutamine laieneks ettevõtlusesse, asjaajamisse, Postimees võiks ilmuda inglise keeles jne. Ajakirjaniku küsimusele, mis saab siis eesti keelest ja kultuurist, leidis Mõis kohe vastuse: ega eesti keel kuhugi kao, kasutame seda sünnipäevalauas ja räägime eesti keeles anekdoote. Eesti keel kui köögikeel, vabandust, sünnipäevalauakeel… Keele surub kööki meie enda suhtumine, aga ka teod, mis piiravad keele kasutusvaldkondi.

Kas eesti keel on väike ja tähtsusetu keel? Oleneb, kust mätta otsast vaadata. Muidugi ei saa eesti keele kasutajaskonda võrrelda tõeliste globaalkeeltega, nagu näiteks hiina, inglise või hispaania keel. Teisalt kuulub eesti keel siiski 300 suurima kasutajaskonnaga keele hulka maailma 7000 seas. Ja mis on eriti oluline: eesti keel on viimase saja aasta jooksul ennast tõestanud arenenud kultuurkeelte hulka kuuluvana.

Kui mõelda selles võtmes veel natuke sügavamale, siis minu arvates on eesti vaimu iseseisvusaja suurim saavutus emakeelse kõrghariduse rajamine, arendamine ja ikka ja jälle järgmisele põlvkonnale üle andmine. Okupatsiooniaastate kiuste suutsime kanda emakeelse kõrghariduse kultuurikatkestuse perioodist taasiseseisvumisse. Ja siin me nüüd siis oleme, kuuludes maailmas saja hulka, kellel on täismahuline emakeelne ülikooliõpe.

Eesti kõrgkoolides on viimase paari aasta jooksul toimunud välisüliõpilaste arvu märgatavalt suur tõus. Ka Tartu Ülikoolis on sel õppeaastal 13 000 üliõpilase seas tuhat välisüliõpilast. Samamoodi võivad rahvusvahelistumise edu näidata ka teised kõrgkoolid. Osa välisüliõpilastest, tõsi küll, õpib eestikeelsetel kavadel. Neid on kokkuvõttes umbes 5 protsenti.

Samas – kuna on erialasid, kus Eestis pole enam võimalik saada eestikeelset täies mahus kõrgharidust – on päris palju eestlasi ka ingliskeelsetel kavadel. Kes olude sunnil, kes kindlasti ka seetõttu, et saada ettevalmistus rahvusvaheliseks karjääriks.

Arvude keeles: 2013. aastal õppis Eestis 5,4 protsenti bakalaureuse- ja magistriastme üliõpilastest ingliskeelsetel kavadel, 2016. aastal oli see protsent juba 10,2. Palun saage minust õigesti aru: kindlasti ei soovi ma siin kutsuda ülikoole üles sulguma eestikeelsusse kui kaevikusse, tõrjuma ingliskeelseid kavasid ja rahvusvahelist tudengkonda ja välisõppejõude.

Pigem sooviksin algatada debatti, kuidas sellises olukorras täita kohustused Eesti riigi ja eesti keele ees, kus rahvusvahelised üliõpilased täidavad auku, mis meie kõrgkoolides laiutab Eesti tudengikandidaatide arvu järsu vähenemise tõttu. Kui veel 2013/2014. õa õppis Eesti kõrgkoolides umbes 60 000 tudengit, siis eelmisel õppeaastal oli neid ainult 47 000. Ja selle 47 000 seas oli üle 5000 neid, kes õppisid võõrkeeles, peamiselt inglise (4800), aga ka vene keeles (ligi 900).

Võõrkeelse kõrgharidusega on seotud probleemid, mis tuleks lahti rääkida, läbi arutada ja püüda leida mõistlik lahendus, mis aitaks kaasa nii ülikoolide rahvusvahelistumisele, eesti keele kestmisele kui ka riigile olulistes valdkondades kõrgesti haritud töötajaskonna tekkimisele.

10 protsenti ingliskeelset õpet ei tundu esmapilgul küll emakeelse kõrghariduse ohutegurina. Probleem on aga suundumustes, ingliskeelsuse liikumiskiiruses ja leviku ulatuses. Kui kiirus on võõrkeelse õppe kasv koefitsiendiga 1,5 kolme aasta jooksul, siis võime välja arvutada, millal on meie magistriõpe täielikult ingliskeelne. Ilmselt siiski tempo raugeb mõnevõrra.

Haridus- ja teadusministeeriumi kehtestatud näitajad, mille alusel saavad ülikoolid raha, näevad lisaraha ette seni, kuni rahvusvahelistumine haarab 20 protsenti õppekavadest. Kas seejärel jõuame olukorda, kus ülikoolid hakkavad saama lisaraha eestikeelse õppe säilimise eest? Tegelikult on teatud lisaraha juba praegu seotud eesti erialadega. Meil on ju rahvusprofessuurid, kus tegeldakse eesti keele, ajaloo, kirjanduse jm eesti kultuuriga seonduva uurimise ja õpetamisega Tartu Ülikoolis. On ilmselt tõlgendamise küsimus, kas ja kuivõrd see tähendab eestikeelsust õppes.

Mõtlemise koht on aga ingliskeelse õppe levik erialati laiemalt. Kas oleme juba praegu või lähemal ajal olukorras, kus on erialasid, mille puhul Eestis ei ole võimalik saada eestikeelset kõrgharidust? Kas Eesti riigi jaoks oleks oluline vältida mistahes eriala täielikku võõrkeelestumist?

Eesti riigi strateegilistes dokumentides pööratakse järjest vähem tähelepanu eesti keelele. Ilmekas näide on haridus, kus nii elukestva õppe strateegias 2020, aga ka konkreetselt praegu ja veel paaril järgmisel aastal kehtivas kõrgharidusprogrammis pole eestikeelsele õppele pühendatud mitte ridagi. Eelmine kõrghariduse arengukava, mille kehtivusaeg lõppes 2015, pööras tähelepanu nii rahvusvahelistumisele (loe: ingliskeelsele õppele) kui ka eesti keele positsioonide säilitamisele kõrghariduse keelena.

Jah, meil tegeldakse riigi toel oskussõnavara arendamisega (eestikeelse terminoloogia programm) ja koostatakse ning antakse riigi toel välja kõrgkooliõpikuid (eestikeelsete kõrgkooliõpikute kirjastamise programm), kuid need uhked õpikud arendatud terminoloogiaga jäävad riiulitele tolmu koguma, kui puudub vajadus neid kasutada. Õppekeel on jäetud sisuliselt kõrgkoolide enda otsustuskogude kätte. Ülikoolide autonoomia on meie kõrghariduse privileeg. Privileeg peaks aga tähendama ka kõrgendatud vastutust oma tegevuste mõju suhtes. Noblesse oblige. Seisus kohustab ja paneb ülikoolidele ka laiema sotsiaalse ja kultuurilise vastutuse.

Kes maksab kinni ingliskeelse õppe? Eestis on teatavasti eestikeelsetel õppekavadel kõrghariduse omandamine tasuta. Seega võib meie ülikoolides õppida mistahes riigist pärit ja vastuvõtutingimused täitnud üliõpilane eesti keeles tasuta. Selliseid välisriikidest pärit eesti keeles õppivaid üliõpilasi on rõõmustavalt palju. Näiteks keeleteadusliku magistriseminari ühes rühmas oli septembri lõpus esmakohtumisel pool üliõpilastest muu emakeelega ja välisriikidest.

Ingliskeelsetel kavadel õppivad üliõpilased peaksid maksma õppemaksu. On erialasid, kus see nii ka on, näiteks arstiõppes. Samas on õppemaksu tasuvaid ja inglise keeles õppivaid üliõpilasi näiteks Tartu ülikoolis napp kolmandik. Ülejäänud ingliskeelsetel kavadel õppivate üliõpilaste õppe maksab kinni riik ehk siis maksumaksja.

On erialasid, mille n-ö turuväärtus on kõrgem ja kuhu ollakse valmis välisriikidest tulema ja õppima raha eest, silme ees terendamas hästi tasustatud tööga karjääriperspektiivid. On erialasid, kus sellist kõrgepalgalist tööd ei pruugi aga sugugi olla. Mida siis teha? Kas maksumaksja raha eest inglise keeles õppimine Eesti kõrgkoolides on Eesti riigi ja ühiskonna jaoks aktsepteeritav?

Ilmselt oleks, kui me sel moel koolitaksime Eestile vajalikke spetsialiste, kes kõrgkooli lõpetamise järel jääksid Eestisse tööle ja teeniksid praegusele maksumaksjale tema pensioniraha. Sellise mudeli puhul oleks vaja anda kõrgkooli lõpetajale kaasa ka Eesti ühiskonnas toimetamise ja töötamise vajalik eeldus – eesti keel. Siinkohal julgen väita, et eesti keele, kultuuri ja ühiskonna toimimise õpetamine ingliskeelsetes kavades on äärmiselt marginaalne. Kui seda üleüldse on…

Tähistame vähem kui aasta pärast riigi 100. sünnipäeva ja aasta hiljem emakeelse kõrghariduse 100. aastapäeva. Teeme praegu üksteise võidu oma riigile juubelikingitusi, küll kududes vaipa, kirjutades raamatuid, istutades tammesid, lavastades etendusi ja mida kõike veel. Juubel, eriti nii uhke ja väärikas nagu see meil on, innustab kõiki lähi- ja kodakondseid tegema midagi erilist, midagi suurt, aga ka midagi, mis tuleb südame soojusest ja vaimu rikkusest. Mõtleme veel sajand edasi ja kingime Eesti Vabariigile järgmised sada aastat emakeelset kõrgharidust. Kõrgharidus on küll keele kasutusvaldkondade tipp, püramiidi ülemine ots. Ülikooli mõte võikski siis olla eesti keele hoidmine meie kultuuripüramiidi tipus. Mõjutab ju eestikeelse kõrghariduse olemasolu nii üldharidust, muu emakeelega eestlaste riigikeele õpimotivatsiooni, keele kvaliteeti ja tehnoloogilisi arendusi kui veel palju muudki. Ja kindlasti eestlaste eneseuhkust.