:format(webp)/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
/nginx/o/2016/12/13/6167399t1he852.jpg)
Kui mind sunnitakse end määratlema, väidaksin end olevat russofiil, sest räägin vene keelt, loen selles keeles oma lõbuks ja pean vene muusikat, kunsti ja kirjandust lummavaks, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas.
Edward Lucas: kuidas ma sattusin Kremli ringhäälingu russofoobide esikümnesse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kremli rahastatud ringhäälingu RT russofoobide esikümme oli veider kogum, hõlmates nii institutsioone (NATO ja Buzzfeed vastavalt teisel ja üheksandal kohal) kui ka üksikisikuid nagu mina ja mu sõber, Nõukogude kuritegusid uuriv auhinnatud ajaloolane Anne Applebaum, kes jagab minuga viiendat kohta.
Nimistust jäid välja miljardär Bill Browder, 2009. aastal jurist Sergei Magnitski tapmise eest Vene ametnike karistamiseks mõeldud Magnitski-sanktsioonide eestkõneleja, ja mõned suurkujud: Ameerika Ühendriikide endine suursaadik Moskvas Michael McFaul, kirjanikud Masha Gessen ja David Satter ning ajaloolane Timothy Snyder.
See logises ka muus mõttes. RT eksis minu mõttekoja CEPA kirjapildiga ja väitis, et ka Applebaum töötab seal: ei tööta. Olen palunud RT-l need vead parandada, aga pole vastust saanud (paranduste ja selgituste trükkimata jätmine on muide kindel märk sellest, et konkreetsel «uudisteväljaandel» pole oma nimega mingit seost).
RT põhjendused olid samuti puudulikud: «Paranoia ja poliitilised agendad on sillutanud tee hirmu ja usaldamatuse kultuurile Moskva suhtes. Automaatselt avalduvat russofoobiat levitavad raevunud vähesed, kellest nii mõnedki teenivad selle pealt elatist, tänan väga.»
Alustuseks olgu öeldud, et see hindab meie mõjukust kõvasti üle. Minu hoiatusi Venemaa kohta ignoreeriti umbes 25 aastat enne kui lääs hakkas viimaks närviliseks muutuma. Kremli rünnak Eesti vastu 2007. aastal, sõda Gruusias 2008. aastal, hirmutav õppus Zapad aasta hiljem ning sõda Ukrainas 2014. aastal tugevdasid minu argumenti. Enamgi veel, pärast varjamatul läänevastasusel tugineva siseriikliku poliitilise süsteemi loomist on veider Venemaa kurtmine selle üle, et tema viha sihtmärgid suhtuvad temasse jahedalt.
Ma ei eita, et Kremlile vastandumine on muutunud mõnel pool trendikaks, seda eriti Ühendriikides. Kaks kohta nimekirjas, mis võinuks kuuluda härra Browderile või teistele suurkujudele, täideti Hollywoodi tähtedega, kelle ind uurida Venemaa tegevust on pehmelt öeldes hiljutine. Kritiseerin regulaarselt neid äsja esile kerkinud Vladimir Putini vastaseid kriitikuid liigse keskendumise eest hiljutisele sekkumisele Ameerika valimistesse. Probleem on sellest palju laiem ja pikema ajalooga.
Mõned Kremli-vastase kihutustöö tegijad võivad mõttekodades ja konsultatsioonifirmades töötades tõesti elatise kokku kraapida, aga tõeline kullaauk asub mujal – seal, kus motiivid on omakasupüüdlikud ja varustamine lähtub otsejoones Moskvast. Audiitorid, pankurid, konsultandid, juristid ja ülejäänud lipsustatud «hurraakoori» liikmed on enam kui kahe aastakümne jooksul põhimõtted ja südametunnistuse peenrahaks teinud.
Laiem probleem on Kremli-vastaste tunnete võrdsustamine russofoobiaga. See on väitlemises laialdaselt kasutatav trikk: vastase vaadete isiklikeks eelarvamusteks taandamine säästab teid nende faktide ja argumentidega tegelemise raskusest.
Aga kui eesmärk on russofoobe sihikule võtta, paistavad Venemaa valitsejad parima jahisaagina. Nad rüüstavad oma riiki – alates Putini režiimi võimuletulekust on välismaal asuvatele arvetele kadunud üle triljoni dollari. Nad vaigistavad jõhkralt oma kriitikuid ning pole suutnud kasutada kõrgete energiahindade kullasoont taristu ja institutsioonide kestlikuks moderniseerimiseks. Nad kardavad ja põlgavad oma rahvast.
Tunnen, et venelased väärivad Kremli ülespuhutusest ja bandiitlusest paremat. Kui mind sunnitakse end määratlema, väidaksin end olevat russofiil, sest räägin vene keelt, loen selles keeles oma lõbuks ja pean vene muusikat, kunsti ja kirjandust lummavaks.
Olemuslikult on «russofoob» ja «russofiil» siiski sellised binaarsed sildid, mis autokraatidele meeldivad ja millest demokraadid peaksid hoiduma. Elu on liiga keeruline, et taandada seda sellistele lihtsustatud kategooriatele, «top 10» nimekirjadest rääkimata.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.