Artemi Troitski: poiss, kes mängis isu täis

Hugh Hefner Foto: VALERY HACHE/AFP

Hugh Hefner tegi midagi väga olulist, ühendades seksi eduga. Enne teda oli seksi peetud millekski patuseks ja häbiväärseks, kuid Hefner tõestas kõigile, et seks on midagi lahedat, kirjutab kolumnist Artemi Troitski järelehüüdes oma kunagisest tööandjast.

Jah, üha vähem jääb meie elus alles 20. sajandit. Mis, muide, muudab meie elu ühtaegu tühjemaks ja kurvemaks. Alles hiljaaegu suundusid Lethe jõele kaks ajakirja Playboy sensatsiooniliste intervjuude peakangelast: Fidel Castro ja Jevgeni Jevtušenko. Nüüd aga läks neile järele ka sellesama legendaarse ja kuulsusrikka väljaande looja Hugh Hefner ise. Kes veel on jäänud meiega nii traagilise, ent ometi nii romantilise möödunud sajandi suurtest sümbolitest? Jah, vist ainult Suurbritannia kuninganna Elizabeth, andku Jumal talle tervist!

Pakun teile katkendi kahe väga tuntud inimese kirjavahetusest. Püüdke ära arvata, kes ja millal nii on kirjutanud. «Vaieldamatult on seksuaalne rõhumine põhiline inimese orjastamise vahend. Kuni eksisteerib niisugune rõhumine, seni ei saa juttugi olla tõelisest vabadusest. Perekond kui kodanlik institutsioon on oma aja täielikult ära elanud.» – «Ja mitte ainult perekond! Kõik seksuaalsust puudutavad keelud tuleb tühistada /.../ Meil on, mida sufražettidelt õppida: isegi samasoolise armastuse keeld tuleb tühistada.» Esimene oli Lev Trotski, teine Vladimir Lenin. Aasta oli 1911.

Tõelisele seksuaalrevolutsioonile, millest dialoogis jutt käis, enamlased paraku kätt alla ei pannud (kui mitte arvestada üksikuid, mitte just väga veenvaid väljaastumisi, ütleme, selliseid ühingu «Maha perekond» tüüpi) – nemad tegelesid eelkõige ja ülepeakaela sotsiaalse revolutsiooniga. Seksuaalrevolutsiooni aeg jõudis kätte oma pool sajandit hiljem, 60ndatel, ning erinevalt kommunismist seksuaalrevolutsioon ka võitis, kusjuures peaaegu kõikjal, ehkki mitte tingimata väga kauaks.

Playboy asutajat Hugh Hefnerit võib Maksim Gorkist eeskuju võttes nimetada «seksuaalrevolutsiooni tormilinnuks». Kuulus väljaanne hakkas ilmuma 1953. aasta lõpul, mil Hefner oli 27-aastane.

Sealjuures oleks esimene number – seesama, mille kaanel oli nooruke Marilyn Monroe – väga kergesti võinud jääda viimaseks: avanumber anti välja raha eest, mis oli mitmelt poolt kokku laenatud (muu hulgas Hughʼ enda emalt), teiseks-kolmandaks numbriks polnud varus aga sentigi. Asutajate üllatuseks ja rõõmuks müüdi kõik 50 000 eksemplari kiiresti läbi ning nad mõistsid, et on otse kümnesse tabanud!

Üldiselt ei erinenud Playboy sisu poolest kuigi palju toonastest teistest Ameerika meesteajakirjadest, olgu tegu Esquire’iga, milles Hefner ise oli eelnevalt töötanud, või GQga: ikka proosa ja intervjuu, sport, mood, autod.

Põhimõtteliselt uus oli ainult üks asi: tuntav seksuaalne-erootiline kallak, mis esijoones ilmnes pikantsetes fotodes ja karikatuurides. Ent juba sellest piisas uue, võimsa, skandaalse, väljakutsuva suundumuse tekitamiseks.

Hefner ise kirjeldas olukorda järgmiselt: «Ma ei olnud sugugi mässaja ega hävitaja. Minu idee peitus selles, et teha meestele normaalset kättesaadavat ajakirja – aga et seal oleks ka seks sees! Ja selgus, et see idee on täiesti revolutsiooniline!»

Jah, aeg ise oli murdeline. Pole imeks panna, et sealsamas Ameerikas just samal ajal, 50ndate keskel, lõi ereda leegiga põlema teinegi šokeeriv ilming, nimelt rock’n’roll. Sõjajärgne heaolu ja majandusbuum tõukasid ameeriklasi, eriti noori, otsima uut elulaadi, uusi kultuuri ja tarbimise vorme, mis oleksid vabamad, millel ei ripuks taagana küljes traditsioonilised eelarvamused. «Mustvalge» rock’n’roll ründas rassibarjääre ja kujundas puhtalt noortele suunatud muusika- ja moeturu, Playboy samal ajal enesegi teadmata torpedeeris küllap Ameerika (hiljem juba aga kogu kristliku maailma) psüühika kõige varjatumat nurgakest – religioosseid dogmasid.

Iidsest ajast peale oli seksi peetud patuks – ehkki kõik sellega tegelesid, sest muidu oleks me ammugi välja surnud. See tähendab, peeti häbistavaks tegevuseks, mida tuleb kahetseda ja mis peab olema kategooriliselt varjatud. Loomulikult olid olemas ka prostitutsioon ja pornograafia, aga see oli alam, kriminaalne äri.

Ajakirja Playboy ja Hugh Hefneri enda suur teene (tõsi, mitte kiriku vaatenurgast) seisabki selles, et nad ühendasid esimesena väga veenvalt kaks varem teineteisest täiesti lahus seisnud mõistet: ühelt poolt seks, teiselt poolt aga edu ja staatus. Edukas mees pidi olema edukas kõiges ning elu intiimne pool oli selle edu väga tähtis osa! Truudusemurdmine? Sohielu? Patt? Puha vanaemade muinasjutud! Seks – see on seiklus, seks – see on vabadus, seks ja armastus on ühe ja sama medali kaks poolt!

Lõplikult ja üleilmselt pääses see seksuaalse revolutsiooni doktriin võidule pisut hiljem, 60ndate keskel, aga küllap kõige enam rajas teed ja kobestas pinnast selle triumfile just Hugh Hefner.

Playboy kontseptsioon ei olnud ainult õigeaegne ja revolutsiooniline, vaid ka äärmiselt tulus. Juba 1950. aastate lõpul jõudis tiraaž miljonini, seda hoolimata skandaalidest ja kohtuprotsessidest (aga osaliselt lausa tänu neile, eriti protsessile Ameerika postiteenistusega, mis ei tahtnud kuidagi toimetada edasi «sündsusevastaste» kaanepiltidega ajakirja).

Ajakirja tippajal 70ndatel ulatus trükiarv lausa kümne miljonini. Playboyd peeti Ameerika kõige edukamaks massiajakirjanduse väljaandeks, selle logo, kuulsat kikilipsuga jänkut, tuntuselt maailmas kolmandaks Coca-Cola kirja ja Mercedese tähe järel. Playboy elulaad muutus normiks, radikaalsest avangardistist Hugh Hefnerist sai selge põhivoolu ikoon.

Kogu maailmas avati Playboy klubisid, mida iseloomustasid pikakõrvalised jänkuneiud. Playboy ajakirjast kasvas välja ettevõte Playboy Enterprises, hakati tegema mängufilme, milles esinesid ajakirjas üles astunud modellid, avati telekanal. Ajakiri ise muutus kõige selle kõrval vähemalt minu arvates mõnevõrra igavamaks. Ühelt poolt ei olnud seks enam provokatiivne (seksrevolutsioon olgu tänatud!), ehkki fotod olid tuntavalt avameelsemad kui kuulsal algusajal.

Teiselt poolt hakkasid hääbuma ajakirja intellektuaalsed väärtused. Möödas oli aeg, mil Playboys kirjutasid Norman Mailer, Kurt Vonnegut, Salinger ja Márquez: kõik oli nüüd märksa enam mõeldud «keskmisele» maitsele. Küllap peitus juba Playboys endas algusest peale selge vastuolu: ajakiri ja selle avantüristlik libertariaanlik vaim avaldus tõeliselt ainult siis, kui egotsentriline väljaandja Hefner ise astus kaalukalt ja kompromissitult lahingusse traditsiooniliste seisukohtade ja ühiskondliku arvamusega. Ent ohutusse peavoolu jõudes läks teravus kaduma, mäng käis edasi otsekui naljaviluks.

Nii juhtuski, et mina sattusin Playboy seltskonnas töötama (vene väljaande rajaja ja esimese peatoimetajana) juba impeeriumi loojangul, aastail 1995–2000. Isegi vana Hefnerit ennast õnnestus mul korra näha, ehkki põhiliselt ajasin asju tema tütre Christiega, kelle õlul oli äritegevus. Ajakirja tiraaž oli selleks ajaks langenud kolme miljonini (mis ei ole muidugi iseenesest sugugi paha) ning põhitähelepanu pöörati internetile ja televisioonile. Klubisid suleti – isegi Chicagos! Kuid Hefner, lisaks jätkuvalt tormilisele eraelule, juhtis endiselt kindla käega toimetuspoliitikat, sealhulgas välismaiste tütarväljaannete oma, mida oli sel ajal nii paarikümne ringis.

Meie väljaannet koos Taiwani omaga peeti väljakutsuvalt intellektuaalseks ja üleliia «kunstiliseks», mis mõnikord tekitas probleeme. Nii näiteks valis Hefner – jah, oma aastatele vaatamata! – ise välja kõik «kuu tüdrukud». Ent meie maitse ei langenud kokku: mind olid kõrini ära tüüdanud Pamela Andersoni tüüpi silikoonblondiinid.

Või kui ma kord pakkusin teemaks Moskva prostituudid, reageeriti keskusest väga erutatult: me oleme ju pereajakiri! Muide, eks katse vene Playboyd 60ndate stiilis üles ehitada oligi määratud läbi kukkuma – aeg oli muutunud ja mitte ainult teisel pool ookeani.

Elu ise, selle objektiivsed protsessid ja mitmesugused pisikesed alatud nükked andsid Hefnerile mõnegi tõsise hoobi. Esiteks aids, mis võttis igaveseks seksilt kerge ja muretu ilme.

Teiseks LGBT areng: ehkki Hefner toetas alati seksuaalvähemuste võitlust oma õiguste eest, oli Playboy enda sõnum alati sügavalt heteroseksuaalne, mis tänapäeva paljutahulises olukorras on muutnud selle kui mitte otse konservatiivseks, siis vähemalt progressiivse avalikkuse püüdlustele kaugeks.

Kolmandaks feminism. Sellele oli Hefner alati selgelt vastandunud. Süüdistuste sisu taandub siin kahele põhiväitele: Playboy muudab naise ihu müügi moodsaks ja respektaabliks, teeb pornograafiast auväärt äri. Ja omamoodi valveväide: naissoo alandamine, taandamine looma tasandile, suisa õhvakeseks või jänkuks. Samal põhjusel kõrbes tublisti minu endagi eraelu: inglannast kallim katkestas minuga suhted, kui sai teada, et minust on saanud «pornograaf».

Kui päris aus olla, siis ma ei ole viimased viisteist aastat üldse Playboy asjade vastu huvi tundnud, aga olen üpris kindel, et nende olukord on aina hullemaks läinud. Iga aastaga paistab Playboy aina suurema anakronismina: ajakiri ja selle asutaja Hugh Hefner on sattunud mingisse hüljatud nurka. Ehkki see pole, kui nii öelda, ei «parempoolne» (kristlased, konservatiivid, «traditsiooniliste väärtuste» armastajad) ega «vasakpoolne» (globaliseerumisvastased, feministid ja muud «süsteemivastased»). Ühtedele on nad mittekristlased ja ultraliberaalid, teistele alatud kodanlikud ekspluataatorid-pornograafid.

Selles mõttes on väga iseloomulikud Hugh Hefneri ja Donald Trumpi suhted. Ühelt poolt on Trump vaat et lausa tüüpiline, eesrindlik ja eeskujulik Playboy kangelane (mõistagi pleiboi ka eraelus). Lisaks ongi ta üks väga vähestest meestest, keda on kunagi kujutatud ajakirja esikaanel (1990. aasta märtsis koos modelli Brandi Brandtiga)! Raami panduna võib seda kaanepilti praegugi näha nüüdse presidendi bürooruumides Trump Toweris.

Samal ajal ütles intuitsioon mulle, et vaevalt armastas Hefner teda kuigi tugevalt ja kiitis heaks oma kunagise sõbra ja peaaegu soosiku tegevuse. Nii oligi; nagu on selgunud, kritiseeris Hefner viimastel eluaastatel korduvalt Trumpi ja olla isegi kahetsenud, et pani ta kunagi esikaanele!

Jah, Hugh Hefner elas selgelt pikalt üle oma ajajärgu. Samal ajal vaevalt tuleb kellelegi isegi pähe nimetada teda naeruväärseks või haledaks, isegi vanuripõlves. Sest ta oli inimene, kes viis ellu unistuse ja veel eriti võimsalt. Ameerika unistuse edust, self-made man’i unistuse, seksuaalsete fantaasiate täitumise unistuse… Unistuse ideaalsest pleiboist ehk kujundist, mille ta ise lõi ja kujundas eeskujuks miljonitele meestele (kusjuures mitte tingimata naiste kahjuks!).

Ma ei ole kunagi kedagi kadestanud, aga Hefner on üks väheseid, keda tõepoolest võib kadestada. Ja mitte sellepärast, et ta «keppis Boeing-747t» (nii väitis üks ajakirjanik, kes lõi kokku kõigi naiste kaalu, keda Hefner olla rahuldanud), vaid seepärast, et ta oli õigete orientiiridega õnnelik ja tark inimene. Mulle meeldib väga, et seda eeskuju väärivat meest iseloomustavad peale kaunite daamide sülemi järgmised väljaütlemised: «Kõige suurem siivutus maailmas ei ole kaugeltki seks. Kõige koletislikumad siivutused on sõda, fanatism, vihkamine.» Või: «Seksuaalne surutus ja poliitiline diktatuur käivad alati käsikäes.» Ja ehkki praegu annab tooni juba seksuaalne kontrrevolutsioon ning tuul puhub hoogsalt fanatismi ja vihkamise purjedesse, ei ole sugugi välistatud, et Playboy aeg tuleb veel tagasi.

Jääb ainult üle soovida Hugh Hefnerile pikka ja õnnelikku hauatagust elu. Ta tegi kõik, et see võiks selliseks kujuneda, ostes 1992. aastal Los Angelese kalmistul koha otse Marilyn Monroe haua kõrval. Ta ise kommenteeris seda nii: «Veeta igavik Marilyni kõrval on liiga magus võimalus, et seda käest lasta…» Õnne talle!

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane