MART LAAR

FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

IRLi auesimees Mart Laar kirjutab, et meie poliitikud on Euroopa Liidu eesistumisega kaasneva potentsiaali kasutamata jätnud.

Eesti eesistumisest Euroopa Liidus on pool aega möödas. Eesistumine on kulgenud igati normaalselt. Kõik on rahul ja kiidavad. Juhtkirjades kirjutatakse, et «tippkohtumist korraldada ning linnas liiklus tõhusalt käigus hoida on vägev saavutus» («Liikluskorraldajad tulid auga välja», EPL 2.10). Kindlasti on. Eesti riigiteenistujad alates diplomaatidest ning lõpetades politseinikega on teinud head tööd.

Seda ei saa paraku ütelda poliitikute kohta. Sest just nemad peaksid ümmarguseks treitud lakitud-lakutud jutupunktidele lisama selle vaikse törtsu loovat meeletust, mis nad särama paneb. Muidu võib Eesti eesistumise sümboliks jääda liidukantsler Angela Merkel, kes on tulevikutehnoloogiatest rääkiva Kersti Kaljulaiu kõne ajal magama jäänud.

Sest peame vähemalt endale tunnistama, et kuigi suurejooneline digikohtumine oli igati korralikult ette valmistatud ning lükkas mõndagi asja Euroopas edasi, poliitilist läbimurret sellel ei toiminud. Võtkem kasvõi maailma massiteabevahendid: digikohtumisest ei räägita seal kas üldse mitte või kui, siis mitte selles kontekstis, mis meie meelest oluline on. Kohtumise staariks on president Macron, mitte digimaailm. Kindlasti tuuakse mulle nüüd ette sadu vastupidist kinnitavaid arvamusi, kuid hinges teatakse, et mul on õigus. Eestist on saanud viks ja viisakas koolipoiss, kunagine metsikus on kadunud.

Mida oleks siis poliitikud võinud teha, et enda meelest olulist teemat Euroopale peale suruda, et Tallinna tippkohtumisest sündmust teha? Kindlasti on sellest lihtsam rääkida kui seda teha. Sest selleks oleks pidanud valima ühe kujunenud olukorra pakutud kahest lahendusest: kas pühendada digikohtumine selgelt ja avalikult Macroni Euroopat järjekordselt uuendavate ettepanekute arutamiseks, mis oleks ametkondade aastatepikkuse too prügikasti visanud, või siis kõiki Euroopale aktuaalseid teemasid ignoreerima ning keskenduma ühemõtteliselt digiteemadele, mis oleks olnud ebaviisakas, kui mitte skandaalne teiste liikmesriikide suhtes.

On ka kolmas võimalus: tulla digialal välja millegi nii hulluga, millel on lootust tähelepanu äratada. Kasvõi ettepanekuga luua Euroopas omaaegne Küber-NATO põhimõttel, et küberrünnak ühe vastu tähendab rünnakut kõigi vastu.

Eesti on eesistujana üldse püüdnud igasuguseid vähegi teravaid nurki vältida. Näib, et meie poliitikud on hästi omandanud ümmargusest ümmargusema eurokraatia. Ametnike suust on see loomulik ja mõistetavgi, pea- ja välisministri suust aga lame. Pean silmas Eesti kui eesistumismaa suhtumist Kataloonias lahvatanud vägivalda. Avaldused nagu «toetame Hispaania territoriaalset terviklikkust» pole enam kaugel Hispaania siseasjadesse sekkumisest – sest see, andke andeks, pole enam meie ütelda.

Eeldusel, et kõik toimub põhiseaduspäraselt, millest antud juhul, tõsi küll, pole kinni peetud. Olen kaugel sellest, et soovitada Eestil toetada Kataloonia iseseisvuspüüdlusi, Kataloonia juhid on käitunud vastutustundetult ning isegi provokatiivselt, kuid see ei õigusta sellise jõu kasutamist rahuliku elanikkonna suhtes. Inimesed ei märatsenud ega rüüstanud poode nagu Tallinnas 2007. aastal. Ning just seda oleks Euroopa eesistujamaa pidanud tegema. Mitte sellepärast, et kuulutada «make love, not war», vaid sellepärast, et see on lihtsalt rumal.

Raske on ette kujutada, kuidas siit edasi minnakse. Hispaania on tugevalt lõhestunud, Kataloonia iseseisvusel on kõvasti rohkem toetajaid. Riigil võib olla põhiseaduspärane õigus sekkuda, kuid küsimus on, kas seda on alati tark teha. Võib vaid ette kujutada, milliseks võinuks Eesti saatus kujuneda, kui valitsus oleks 1993. aastal Narva referendumi ajal otsustanud samal moel jõudu kasutada. Võib vaid ette kujutada, kuidas ametlikult loomulikult «Hispaania territoriaalset terviklikkust» toetanud Kremlis Hispaania kimbatuse üle käsi hõõrutakse. 

Omaette küsimus on valitsejate suhe oma rahvasse. Ei usu, et Kataloonia iseseisvumine oleks Eestile kuidagi kasulik. Olen ka teadlik, et Eesti seisund nõukogude võimu all oli põhimõtteliselt erinev Kataloonia omast ning Hispaania ja Nõukogude Liidu võrdlemine on kohatu, kuid paraku on meie hulgas ikka vähem neid, kes on ise üle elanud küüditamised ja metsavendluse, järjest suurema osa elanikkonnast moodustab laulva revolutsiooni põlvkond. Ning see elab kaasa Katalooniale. Selle tunde ignoreerimine kaugendab lihtsalt võimu rahvast, see pole aga kunagi soovitav. 

Eesti on eesistumise ajal veerenud turvaliselt nagu muna, võiks vahel üritada nurgelisem olla, siis on loota, et temast mingi jälg maha jääb.