Balkani näide meenus seoses Kataloonia iseseisvusreferendumiga. Nimelt seoses sellega, et ajaloolised ja etnilised erinevused ei kao kuhugi. Hullem veel, neid erinevusi ei maksa ignoreerida. Mulle üldiselt ei meeldi võrdlused Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu vahel, kuid praegu paistab võrdlus asjakohane. Ja see võrdlus on, et Nõukogude Liidus uskus ka grupp seltsimehi Kremlis mingisuguse uue, nõukogude rahva tekkesse. Et rahvuslikud erisused olid kadunud. Hispaania näib olevat endale sugereerinud sama, et on üks suur hispaania rahvus/rahvas. Euroopa Liit aga võtab Hispaania signaale tõe pähe. Mugav on istuda klaasist karbis ja luua oma, väljamõeldud maailm.
Soome kauaaegne president Juho Kusti Paasikivi on öelnud, et «tõsiasjade tunnistamine on tarkuse algus». Oi, kui õigus tal oli. Seda veidram on vaadata ja kuulata eurooplasi, kes muretsevad näiteks Aafrika probleemide pärast, aga eiravad Euroopas toimuvaid protsesse. Sest Euroopa oleks justkui korras. Kui võtta lahti peaaegu mistahes Euroopa Liidu ajalugu käsitlev raamat, leiame sealt väite, et Hispaania astumisega Euroopa Liitu 1986. aastal ankurdati habras Hispaania demokraatia kindlalt Euroopa struktuuride külge. Tuleb vist need raamatud uuesti kirjutada.
Euroopalikud väärtused on olemas, kuid need on paraku muutumas mingiks pabertiigriks. Euroopa Komisjon muretseb Poolas ja Ungaris toimuva pärast, kuid Madridi suunal tehakse ikka väga leebet nägu. Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker võtab Türgi kallal, aga Ukrainas on samal ajal tapetud üle 10 000 inimese. Loomulikult on säärane asjade seis vesi nende veskile, kelle arvates polegi euroopalikke väärtusi vaja ja elementaarsed inimõigused olevat mingite soroiitide väljamõeldis.