Peeter Järvelaid Rait Marustele: kas juristide koolitamine peab toimuma seal, kuhu Rootsi kuningas kunagi juhuslikult ülikooli asutas?

Tartu Ülikool Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Ajalugu ei saa olla peamiseks argumendiks tähtsate otsuste langetamisel, kirjutab õigusteadlane Peeter Järvelaid vastuseks Rait Maruste ettepanekule korraldada õigushariduse andmine Eestis nii, et juura doktoriõpe toimuks Tartu Ülikoolis, rakendusliku suunitlusega magistriõpe aga ka teistes ülikoolides («Tartus peaks olema juura doktoriõpe», PM Online 3.10).

Soovitaksin kolleeg Rait Marustel mõtiskleda selle üle, et ajalugu pole äris kui ka muudes ettevõtmistes selline argument, mis saab asendada näiteks «ettevõtmise vale asukoha». Kui me valame betooni või raha kohta, kus keegi ei taha tegutseda, kas siis keegi tuleb selle betoonihunniku juurde?

Nagu Koidula piiripunkt näitab, ega ikka ei tule küll. Kui tudengid juba bakalaureuseõppe ajal ei taha Tartus elada ja magistrikavas nagunii otsib mõni ülikool nädalavahetusi, et Tallinnas elavaid ja töötavaid tudengeid saaks korraks Tartusse ja kus võiks põhiliselt Tallinnas elavate õppejõudude juhendamisel õppetööd teha (et siis jõuaksid mõlemad veel õhtuks ka Tallinnasse koju tagasi), siis mis doktorantuuri koondamisest samasse kohta me räägime.

Ka paljud välismaa kolleegid ei taha juba täna Baltikumis enam Riiast edasi reisida (kui peab ümber istuma imepisikestesse lennukitesse ja ümberistumisi ootama), ja siis veel Tallinna lennujaamast reisida Tartusse (liitke sõitmise aeg juurde ja korrutage kahega, siis mõelge, ehk mõttekam sel juhul juba Tallinna lennujaama juures seminarid ära korraldada).

Pealegi on meie juristidel totaalselt akadeemilise hariduse põhimõisted sassis: maailmas kuulub just doktorantidega töö professori põhitöö hulka, mida madalamal astmel kolleegid ei saa teha (promoveeruda saab professori juures).

Teine küsimus, teha doktorikool, mis koondab meie kogu juriidilise potentsiaali teoreetilise osa meie juristide seast, kel olemas muidugi vajalik kvalifikatsioon. Kuid Saksamaal on olemas nn. verepilastuse reegel, mis kohustab noori doktoreid otsima oma esimest professorikohta väljaspool koduülikooli, et oleks kontrollitud, kui hea on doktori ettevalmistus olnud. Seda ei saa hinnata sama ülikool, kes doktori kasvatanud.

Jah, Rait Marustel on õigus, et kogu juura polegi teadus. Juristide õpetamine on kutseõpe (me peame tagama lõpetaja sobivuse kohtunikeks, advokaatideks, prokurörideks, notariteks jne) ja see eeldab teaduste õpetamist, aga samas ka juriidilise kästitöö alal treenimist, milleks meil vaja kasutada praktikute abi, kellel võib olla ka doktorikraad, aga kes ei pea alati olema sellised teadlased, kes pidevalt nn 1.1. artikleid avaldavad.

Näiteks maailma parimad treenerid spordis on praktikud, kes kasutavad teadlaste abi, aga nad ei pea olema nn 1.1. teadlased. Meditsiinis on samuti arstide kutseharidus kaheosaline, on fundamentaalteaduse osa ja siis praktikal baseeruv haigete praktilise ravimise treenimine.

Seega ka siin vajalik praktikute abi, et me suudaks ülikoolist välja saata inimese, kes lõpuks arstitöö tegijaks kujuneks. Aga kinnisvara spetsid ütlevad, et kinnisvara hind sõltub - asukohast.

Kui me juba arutame, siis arutaks ka seda, kas juristide koolitamine 21. sajandi Eestis avatud maailma tingimustes peab toimuma seal, kus juhuslikult Rootsi kuningas sõjatingimustes ülikooli maha pani. Hiljem ju Rootsi kuningas aktsepteeris ülikoolis viibimist ka Tallinnas ja Pärnus.