Eerik-Niiles Kross

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Teesklus, et katalaanid ei tohi tahta iseseisvust, sest seda pole Hispaania põhiseaduses kirjas, on üsna kaugel sellisest väärtuspoliitikast, mis teeb Euroopast Euroopa ja mis peaks tegema Eestist Eesti, kirjutab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond).

«Tahan täna kinnitada, et parim viis kaitsta meie põhiseaduse preambulisse kätketud rahvuslikke huve ja eesmärke on jääda truuks oma väärtushinnangutele nii sise- kui ka välispoliitikas,» ütles välisminister Sven Mikser sel kevadel oma aastakõnes riigikogu ees.

Ta jätkas: «Peaksime mõtlema, mis on see, millele jääme truuks ja millest me ei ole valmis taganema isegi ajal, mil maailm meie ümber hirmutaval moel muutub.» 

Äsjane Hispaania autonoomse piirkonna – Kataloonia – iseseisvusreferendum on pakkunud meie väärtushinnangutele truuks jäämise küsimuses kibedat mõtlemisainet.   

Eesti ametlik seisukoht Kataloonia referendumikatsele on olnud rangelt Hispaania ametlikku positsiooni toetav.

Noored katalaanid avaldamas meelt Hispaania keskvalitsuse jõuliste meetmete vastu Kataloonia iseseisvusreferendumi ärahoidmiseks / Scanpix

FOTO: SCANPIX

«Eesti toetab Hispaania suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. Oluline on, et kõik siseriiklikud küsimused lahendatakse kooskõlas Hispaania seadustega.» Punkt.  

Selline seiskoht on julgeolekupoliitiliselt mõistetav, vähemalt esmapilgul. Eesti on koos teiste Balti riikide ja mõttekaaslastega Põhja-Atlandi lepingu organisatsioonist (NATO) teinud imet, saavutades liitlaspataljonide paigutamise meie alale.

Hispaania on olnud üks neist riikidest, kes ilmtingimata meie ohupilti ei jaga ja kelle jaoks, oleme ausad, on suuremaid muresid kui Venemaa. Ometi osalevad nad Lätis soomuskompanii ja kuue tankiga. See on suur asi ja tänamatust ei ole meil siin Vene piiri ja Läänemere vahel ruumi üles näidata.

Eesti huvides on tõepoolest hoida NATO ja Euroopa Liidu ühtsust.

Rahvaste enesemääramise õigus kehtib ka täna

Mida aga teha, kui julgeolekupoliitilise ühtsuse nimel peab hakkama silma kinni pigistama väärtusruumi lagunemise suhtes. Lõpeks on ju kogu Euroopa Liidu ja NATO mõte kaitsta vabadust, inimõigusi ja humaanseid väärtushinnanguid austavat eluruumi.  

Eesti on alati kinnitanud, et meie huvides on rahvusvahelise õiguse kehtimine kõigile ja universaalselt. Kuni iseseisvuse taastamiseni oli üks meie põhimantraid rahvusliku enesemääramise õiguse kehtivus ja meie õigus seda kasutada.

Rahvaste enesemääramise õigus kehtib ka täna. Seda kinnitab nii ÜRO põhikiri kui ka kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, mille on heaks kiitnud 168 riiki. Viimasena mainitud lepingu artikkel üks ütleb:

«Kõigil rahvastel on enesemääramise õigus. Seetõttu kehtestavad nad vabalt oma poliitilise staatuse ning kindlustavad vabalt oma majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise arengu.» Eesti riik on olemas suuresti tänu sellele õigusele.

ÜRO Peaassamblee / Scanpix

FOTO: AFP / Scanpix

Samal ajal tugineb maailmakord täna riikide süsteemile, mida samuti ÜRO põhikirja kaudu tagab vastastikune piiride puutumatuse ja riikide suveräänsuse austamise printsiip. Ka selle põhimõtte vääramatu püsimine on Eesti elulistes huvides, lühinägelikule diplomaatiale ehk isegi suuremates huvides kui enesemääramise õigus.

Hirm paralleelide ees on lühinägelikkus ja argus

Eesti on valinud katalaanide küsimuse hindamisel rangelt riikide suveräänsuse ja siseasjadesse mittesekkumise printsiibi.

Rahvusliku enesemääramise asjus teeseldakse, et see katalaanide puhul ei rakendu. Olen isegi kuulnud väiteid, et rahvusliku enesemääramise õigus enam ei kehtivatki. Kas see tuleb iseseisvust taotleva romaani rahva puhul kõne alla, on kindlasti vaidluse koht.

Ent Islandi väljakul ja Stenbocki majas visatakse enesemääramise õigus kõrvale muil põhjusil. Eesti otsus teeselda, et katalaanidel ei ole mingit õigust tahta isegi iseseisvust, tuleb murest võimalike niinimetatud paralleelide üle.

Kui solidaarsus Hispaaniaga on ehk küüniline ja küllap meile ikkagi kasulik, siis hirm paralleelide ees on lühinägelikkus ja argus.  

Vaatame neid paralleele. Kõik on nad mingil moel seotud Venemaaga. Muide, venelased sudivad tõepoolest ka Kataloonia, nagu varem ka Šotimaa referendumi ümber suure õhinaga.

Võimalikud paralleelid, mida kardetakse, on järgmised: katalaanide õiguste mingigi möönmine annaks venelastele võimaluse väita, et Krimmi referendum oli legitiimne, annaks võimaluse õigustada näiteks mingisugust Ida-Viru referendumit, annaks võimaluse lõhestada Euroopat ja nii edasi ja nii edasi.

2014. aasta kevadel toimunud Krimmi libareferendumi valimissedel / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Kindlasti proovib Venemaa õigustada oma kuritegusid igasuguste paralleelidega. Moskva on teinud seda juba sada aastat ja teeb edasi. Parallelism, tuntud ka whataboutism on Kremli välispoliitika üks põhimeetodeid.

Kuid selle vastu ei aita mitte enesemääramisõiguse hülgamine, vaid selle austamine. Enesemääramisõigus kehtib üldaktsepteeritult rahvastele, kel oma riiki ei ole. Venelastel on oma riik ja ükskõik, millise territoriaalse ambitsiooni õigustamine selle kaudu väljaspool Venemaad on naeruväärne.

Ükskõik milline referendum saab olla legitiimne ainult siis, kui ta on vaba. Krimmi referendum toimus okupatsiooni tingimustes illegaalse võimuvahetuse järel Vene relvade toel.

Vaielda võib ehk selle üle, kas katalaanid või kurdid on ses mõttes «rahvas». Väita, et Ida-Viru venelased võiksid rahvusvahelise õiguse mõttes olla omaette rahvas, on ilmselgelt täiesti väljavaatetu.  

Kui Eesti ja temasugused riigid pigistavad katalaanide taotluste suhtes silma kinni Vene hirmus, täpsemalt venelastele justkui mänguruumi äravõtmise hirmus, siis saavutame tegelikult vastupidist.

Katalaanide, ka kurdide taotlused ja soovid ei kao kuhugi, kui neid Euroopas ei kuulda. Ja kui Moskva teeb siis sõbraliku näo ja räägib mesijuttu suurest mõistmisest, antakse venelastele nimelt mänguruumi juurde. Venemaale ei anna võimalust murendada Eurooopat mitte niiväga katalaanide iseseisvusreferendum, vaid pigem see, kui Hispaania politsei peksab kumminuiaga nende päid puruks.

Hispaania märulipolitseinik Barcelonas eaka naisterahvaga kähmlemas / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Eesti oleks võinud lihtsalt vaikida

Riikide suveräänsuse ja piiride puutumatuse ning rahvaste enesemääramise õiguse printsiip ongi olemuslikult vastuolus. Maailmarahu ja -tasakaal ei püsi mitte ainult ühel või teisel, vaid kompromissil nende vahel.

Enesemääramisõigust ei ole kunagi võimalik teostada rangelt emamaa seadusi järgides. Seda on võimalik teostada kas jõuga ehk vabadussõjaga või läbirääkimiste teel keskvõimuga. 

Iga enesemääramise juhtum on unikaalne. Iga rahvas saab riigirahvaks saada ainult ühe korra. Ja ühegi juhtumi abil ei saa õigustada või välistada mõnda teist.  

Lahing Eesti Vabadussõjas

FOTO: Internet

Kindlasti on katalaanide iseseisvuslased rikkunud Hispaania seadusi, kindlasti on nad teinud taktikalisi vigu. Ent suur küsimus on lihtne. Kas katalaanid on rahvusvahelise õiguse mõttes «rahvas», kellele laieneb enesemääramise õigus. Ja sellele küsimusele saavad esmajärjekorras vastata katalaanid ise, meeldib see meile, Madridile või Brüsselile või mitte.

Seejuures ei saa Eesti loomulikult seada hetkekski kahtluse alla Hispaania territoriaalset terviklikkust. Aga kas see tähendab tõesti ka seda, et me ei saa kutsuda Hispaaniat üles vägivallast hoiduma?  

Lennart Meri ütles kunagi nii: «Väikerahvaste säilimine ja areng on Euroopa tuleviku võtmeküsimus. Euroopa vajab väikerahvaid niisama palju, kui meie vajame Euroopat. Sest Euroopa jõud pole ta suurus – Euroopa jõu tagab ta mitmekesisus.» 

Euroopa kaart euro tagaküljel. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Oleksin aktsepteerinud Eesti vaikimist Kataloonia referendumi asjas. Võib-olla isegi pärast keskvõimu vägivalda hääletajate suhtes, kui kaalul oli tõepoolest meie otsene julgeolekuhuvi.  

Väärtuspõhine hinnang Kataloonia sündmustele oleks ebamugav, võiks tekitada pingeid Hispaaniaga, võiks ehk isegi seada kahtluse alla Hispaania osalemise NATO heidutusmissioonides siinmail. Võimalik ,et asi on isegi hullem, lõpuks ei tea me, milleks oleks Madrid valmis oma territooriumi ühes tükis pidamise nimel.

Aga Eesti huvides ei saa ju olla positsioon, mis ilma igasugu mõistmiskatseta kiidab heaks ühe vana keelt kõneleva riigita rahva õiguste välistamise. Sest meie huvides on iga rahva, iga kultuuri areng nii, nagu see rahvas ise tahab oma tulevikku määrata.

Muidugi tahame, et meie liitlased püsiksid ühtsena, aga pikas plaanis on ühtsus võimalik ainult ühtses väärtusruumis. Ja meie jaoks peab seal kehtima ka rahvaste enesemääramise õigus.

Teesklus, et katalaanid ei tohi tahta iseseisvust, sest seda pole Hispaania põhiseaduses kirjas, on üsna kaugel sellisest väärtuspoliitikast, mis teeb Euroopast Euroopa ja mis peaks tegema Eestist Eesti.