Juhtkiri: valimata jätmine on viga

2011. aasta valimisreklaam. Foto: Reuters/ScanPix

Järgmise nädala pühapäeval aset leidvad kohalikud valimised lähevad nii või teisiti Eesti poliitilisse ajalukku, kuna need on esimesed valimised uute piiridega omavalitsustes. Meie naabrite vastav praktika on näidanud, et haldusreform avaldab mõju ka valimisaktiivsusele, mis näiteks eelmisel kahel korral aastatel 2013 ja 2009 võrreldes varasematega Eestis igati korralik oli.

Ideaalis peaks valimistest osa võtma iga teadlik inimene, kes oma riigi või kodukandi saatuse suhtes ükskõikne pole. Samas võib viimastel aastatel täheldada eri maades valimisaktiivsuse vähenemist, põhjused on erinevad.

Mõnikord võib ju tõepoolest juhtuda nii, et valijad ei jõua mingil põhjusel lihtsalt valimispäeval jaoskondadesse, kuid meil Eestis on sellele probleemile leitud suurepärane lahendus e-valimiste näol. Seepärast on lihtlabane laiskus, näiteks meie puhul, ebatõenäoline põhjus, miks inimesed valimistel osalemata jätavad. Põhjused, miks valimisi ignoreeritakse, on siiski pigem psühholoogilised.

«Paremaks ikka ei lähe!» – selline seisukoht on sageli inimestel, keda on petetud. Paraku on teatud erakonnad ja poliitikud ka meil vastutustundetult jaganud lubadusi, mida pole olnud kavas pidada, teades, et järgmisteks valimisteks unustavad inimesed need ära, ja siis saab häälte püüdmiseks tulla välja juba uutega. See kahjustab aga poliitilist kultuuri, ning ehkki inimeste mälu on lühike, ei usutagi lõpuks, et olukorra paremuse suunas muutmine on ühe või teise kandidaadi võimuses.

Ka situatsioon, kus valijatele öeldakse, et need istugu oma nurgas ja tegelegu oma asjadega, me, poliitikud, teame, kuidas on vaja tegutseda ja lahendame kõik probleemid, aga lõppkokkuvõttes midagi ei muutu, tekitab negatiivset reaktsiooni. Prantsuse filosoof Pierre Rosanvallon on selle ristinud «kontrademokraatiaks»: inimesed tajuvad, et poliitilises elus neist midagi ei sõltu, ent on valmis poliitilisele eliidile selle eest valusalt hambad säärde lööma. Midagi sarnast on taasiseseisvunud Eesti poliitilises ajaloos juba kahel korral juhtunud, viimati 2003. aasta riigikogu valimistel, mil leidis aset demagoogilise seltskonna juhitud pööbli mäss establishment'i vastu.

Muidugi on lisaks neile, kes end poliitikute poolt petetuna tunnevad ja kes leiavad, et nende hääl midagi ei muuda, ka need, kes on veendunud, et inimese heaolu on sada protsenti tema enda kätes ja ükski kandidaat pole võimeline teda selles aitama. Paljus see nii ka on, ent demokraatia polegi vahend õiglase ühiskonnakorralduse saavutamiseks, vaid vahend isekate ning andetute poliitikute ambitsioonide vaoshoidmiseks. Vähemalt nõnda võiksid vahelduseks katsuda mõelda need, kes valimistel oma hääle andmisel mingit mõtet ei näe.