Urmas Arumäe

FOTO: Marko Saarm / Sakala

Eesti Vabariigi õiguslik regulatsioon lapse ja vanema suhtlemiskorra kindlaksmääramise kohtulahendi täitmiseks ei ole efektiivne ega tõhus, kirjutab vandeadvokaat Urmas Arumäe.

Hea kolleeg, vandeadvokaat Viktor Turkin, on kolm aastat tagasi haldusasjas number 3-14-51884 seljatanud Eesti Vabariigi. Kohtuotsuse resolutsioon pealiskaudsel lugemisel lugejat ei eruta – riigilt mõisteti välja kodanikule X tekitatud mittevaraline kahju summas 7500 eurot. Õige nüüd asi – ikka juhtub…

Samas ei ole nimetatud haldusasja sisu huvilistele avalikult kättesaadav – lugeja saab tutvuda vaid eelviidatud kohtuotsuse resolutsiooniga. Milles kogu kohtuvaidlus seisnes, mis olid poolte seisukohad ja miks kohus just sellise otsuse tegi, seda lugeja teada ei saa.

Üheks põhjuseks võinuks olla soov asendada poole taotlusel või kohtu algatusel jõustunud kohtuotsuses poole nimi initsiaalide või tähemärgiga, kuid nime pole initsiaalidega asendatud. Seega isiku identifitseerimise takistamise ja eraelu puutumatuse kaitsmise motiiv langeb ära.

Asja menetluses ei näi olevat ka teavet, millele on seadusega ette nähtud juurdepääsupiirang, et kohtul oleks alust avaldada üksnes otsuse resolutsioon. Pooled ise mingeid taotlusi «kohtuotsuse salastamiseks» ei ole kohtule esitanud.

Seega jääb õhku spekulatsioon, et kohtuotsuse sisu avalikkuse eest salajas hoidmise küsitavaks motiiviks on see, et käsitletava kohtuotsusega on pandud riik piinlikku olukorda ja näidatud riigi saamatust nii seaduste loomisel kui ka nende täitmisel. Seda ei tohi rahvas ju ometigi teada saada!

Kuna viidatud kohtuotsuse tegemisest arvates ei ole riik juba vähemalt kolme aasta jooksul midagi ette võtnud (kui mittevaralise kahju summa tasumine välja arvata), siis tuleb nimetatud kohtuasjas käsitletu asjaosalisi säästvalt avalikkuse ette tuua.

Teen seda põhjusel, et saatuse tahtel on mulle viimase aasta jooksul sattunud töösse kolm sarnast juhtumit, mida ilmselt ei oleks juhtunud, kui riik oleks õppinud midagigi kolme aasta tagusest kohtuvaidlusest ja muutnud seadusi.

Lapsevanem teeb, mida tahab – riik on saamatu

Probleem on seotud lastega – meie kõige kaitsetuma ja kallima varaga. Üldistades saab probleemi kohta väita, et kui üks lapsevanem teist nende ühisele lapsele ligi lasta ei taha või last teisele vanemale üle anda ei soovi, ei olegi seda olukorda võimalik tavakorras lahendada. Seadused on segased ja täitemenetlus ei toimi. Riik on saamatu!

Ilmselt seetõttu on osa menetlusosalistest, sealhulgas lapsele riigi määratud esindajad, asunud lastega suhtluskorra määramise menetlustesse suhtuma nii-öelda lootusetustundega – nagunii lõpptulemusena ei juhtu midagi.

Paari nädala taguselt kohtuistungilt pärineb ühe kolleegi vahendatud lapse riigi õigusabi korras määratud esindaja tsitaat: «Noh, lepime nüüd ruttu kokku, paneme asjad protokolli kirja ja kui see asi ei toimi, siis lähete lepitusmenetlusse ja nii ongi, ega siin riigiraha pole raiskamiseks seetõttu, et te omavahel räägitud ei saa.» Kommentaarid on liigsed.

Lastega suhtluskorra määruse täitmine on esmajärjekorras lapsevanemate omavahelise hea tahte ja koostöö küsimus, kus lapsevanemad peaksid unustama oma isiklikud huvid ja ambitsioonid ning seadma esikohale lapse huvid, kuid kohtulahendi sundtäitmise efektiivsesse regulatsiooni peaks võimalik konfliktsituatsioon olema juba sisse kirjutatud.

Kohtulahend peab olema sundkorras täidetav

Kehtiva õiguskorra järgi on nii, et kui lahus elavad vanemad lapse suhtluskorras omavahel kokku leppida ei suuda, teeb kohus avaldaja taotlusel vastava määruse. Kohtumäärus peab olema ka sundkorras täidetav ehk teisisõnu peaks suhtluskorra kindlaksmääramise kohtulandi sundtäitmise regulatsioon toimima ka juhul, kui üks kohustatud isikutest seda järjepidevalt täita ei soovi.

Nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on öelnud oma lahendites – vanemate koostöö puudumine ei saa olla argument, et õigustada ametivõimude tegevusetust. Vastava valdkonna regulatsioon peabki olema konfliktikeskne ja suunatud selle lahendamisele, sest konfliktita poleks midagi vaja ka sundkorras täita.

Kui vanem teatab kohtule, et teine vanem rikub lapsega suhtlemist korraldavat kohtumäärust või notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud kokkulepet või raskendab selle täitmist, kutsub kohus ühe vanema avalduse alusel mõlemad vanemad enda juurde last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendama. Kohus peab püüdma saavutada vanemate kokkuleppe lapsega suhtlemises. Seda nimetatakse lepitusmenetluseks.

Lepitusmenetluse eesmärk on leida kohtu abiga lahendus lapsega suhtlemise korra täitmiseks enne täitemenetlust. Kui kohtus ei saavutata suhtlemise korraldamises ega järgnevas perenõustaja poole pöördumises kokkulepet või kui kas või üks vanematest kohtusse ei ilmu või keeldub perenõustaja poole pöördumise võimalust kasutamast, teeb kohus määruse, millega tunnistab lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määrab: 1) milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada; 2) millises ulatuses tuleb muuta suhtlemist puudutavat määrust või kokkulepet; 3) milliseid muudatusi on vaja teha vanema õigustes lapse suhtes. Aga kui seda ka vabatahtlikult ei täideta?

Samas kohtutäiturid ei ole väga vaimustunud sedalaadsete kohtumääruste täitmisest ja tihti on neil ka õigustus varnast võtta – nimelt pole kohtulahendites üldjuhul kirjas, et täituril on õigus kasutada jõudu. Kohtutäituri võimalused sellistes asjades oleks: 1) määrata sunniraha; 2) tõstatada kohaliku omavalitsuse ees küsimus lapse ajutiseks paigutamiseks laste hoolekandeasutusse ning 3) kasutada kohtulahendi alusel jõudu.

Kui nüüd mõni nutikam lapsevanem taotleb kohtult kohtutäiturile vajadusel jõu kasutamise õigust ja kohus nii ka otsustab, ei kohusta see täiturit nii tegutsema. Täitur ise otsustab, kas konkreetsel juhul kohtumäärust rikkuva lapsevanema suhtes jõudu üldse kasutada (sealhulgas korrakaitse organite abil) või piisab muudest meetmetest. Meetmeid kaaludes peab ka kohtutäitur tegema kõik endast oleneva, et lapsega suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmine algaks kiiresti ja toimuks efektiivselt.

Siiski tuleb rõhutada, et sellise «korduva menetlusega» kohus muudab oma varem tehtud ja jõustunud määruse sundtäidetavaks alles hilisema lahendiga ning esialgne määrus «jääb täitmiseks mittekohustuslikuks». Seega esimene kohtulahend on vaid formaalsus ega ole sundtäidetav, mistõttu eksisteerivad õigusruumis kohtulahendid, millele ei ole sisuliselt juriidilist jõudu ning on sellisena vastuolus põhiseaduse paragrahvi 15 mõtte ja sättega.

Aeg töötab vastutustundetu vanema kasuks

Juba eespool kirjeldatud pika menetlemise jooksul on võimalik, et laps võõrdub oma teisest vanemast enne, kui on võimalus tagada kohtulahendi täitmine. Samas on lapsest võõrdumine põhimõtteliselt uueks asjaoluks, et kohtulahendit mittetäitev vanem saaks pöörduda uuesti kohtusse uue suhtluskorra määramiseks (loe: pahatahtlikul vanemal on uus JOKK võimalus venitada).

Just värskelt (24.09.17) on üks pahatahtlik lapsevanem, kes keeldub kohtulahendit täitmast ja last teisele vanemale üle andmast, saatnud kohtusse määruskaebuse, milles kirjutab muu hulgas kokkuvõtvalt, et «/.../ kohus peaks pöörama tähelepanu vahepeal muutunud olukorrale /.../ lapse ja teda mitu aastat kasvatanud vanema suhtluse peatamine kahjustab ilmselgelt ja olulisel määral /.../ lapse psüühikat ja heaolu». Kas sellega mitte ei näidata üsna otseselt riigile kohta kätte? Riik on andnud võimaluse pahatahtlikele vanematele väita näiteks, et «kuna ma olen (seadusevastaselt) last endale hoidnud, siis nüüd on meie vahel kiindumussuhe ja teine vanem mingu pikalt...».

Muudkui menetleme ja menetleme ning see kõik võib sõltuvalt poolte käitumisest venida aastaid. Nagu öeldud, lepitusmenetlus võib lõppeda ka ebaõnnestumisega ja sageli nii juhtubki ja siis oleme põhimõtteliselt alguses tagasi. Ainult et laps on ühe kiusliku vanema «kaitsva tiiva» all vahepeal aastaid vanemaks saanud ja teise vanemaga ehk võõrakski jäänud.

Kes võtab vastutuse lapse ees, kui vanemad ise lapse õiguste tagamisega hakkama ei saa? Kehtiva õiguskorra järgi on vastutajaks riik, kelle ülesanne on luua toimiv õiguskord ja tagada muu hulgas seaduste ja kohtulahendite täitmine.

Tõrjutud lapsevanema moraalne kahju

Kui riik seda ei tee, siis on põhimõtteliselt võimalik riigi vastu esitada nõue. Kui jutt on sellest, et üks lapsevanem, omades lapsega kokkusaamistes suhtlemiskorda, ei ole saanud lapsega pikema aja jooksul suhelda ja seda olukorda ei ole olnud võimalik kohtulahendiga tagada, siis tekitab see lapsevanemale eelduslikult mittevaralise kahju.

Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud samuti, et tahtevastane pikaajaline sunnitud eemalolek lapsest, kui lapsevanemal on lapsega koosolemiseks õigus, tuleb vanemale hüvitada.

Kohus mõistiski artikli alguses viidatud halduskohtu asjas riigilt lapsevanema kasuks 7500 eurot, aga kas see on lahendus? Lapsel, kelle huve jätkuvalt kahjustatakse, pole riigilt väljamõistetavast rahasummast sooja ega külma.

Eesti Vabariigi õiguslik regulatsioon lapse ja vanema suhtlemiskorra kindlaksmääramise kohtulahendi täitmiseks ei ole efektiivne ega tõhus.

Lepitusmenetlus ei täida oma eesmärki

Eluliselt on korduvalt ette tulnud, et esialgset menetlust lõpetavat lahendit (lapsega suhtlemist korraldav määrus) ei ole võimalik selle rikkumisel täita täitemenetluse korras ja selleks tuleb algatada uus ning võimalik, et kuid või aastaid kestev kohtumenetlus (lepitusmenetlus).

Samal ajal on kohe täitemenetluse korras täidetavad esialgse õiguskaitse määrused lapsega suhtlemise korraldamiseks, mida omakorda on võimalik pidevalt vaidlustada ja seejärel avaldust uuesti esitada.

Kohtulahendi järgi on kaheldav, kas olukorras, kus esialgse õiguskaitse korras määratud lapsega suhtlemise korda on üks vanem eiranud aastaid, ja esialgse õiguskaitse määrusi on püütud sundkorras tulutult täita, täidab kohustuslik lepitusmenetlus oma eesmärki, sest eelduslikult pole sel tulemust ning lisaks on see aeganõudev (võimalus vaidlustada läbi kolme kohtuastme).

Pärast menetluse lõpplahendi väljastamist (lapsega suhtlemist korraldav määrus) ning juhul, kui pooled on selle kõrgemas kohtuastmes vaidlustanud, pole samaaegselt apellatsiooni- või kassatsioonimenetlusega võimalik algatada lepitusmenetlust, kuna selline paralleelmenetlus võib viia senise kohtumääruse muutmises eri tulemusteni. Selle kohtu seisukohaga oleks raske mitte nõustuda.

Meenutagem lisaks, et hagita perekonnaasjas tehtud määrused kuuluvad täitmisele alates jõustumisest, mis võimaldab jällegi edasikaebamist läbi kolme kohtuastme.

Kohtutäituri võimalused on piiratud

Mis puudutab kohtutäituri võimalust määrata korduvalt sunniraha, tuleb siiski rõhutada, et täitur saab seda teha üksnes seni, kuni sunniraha määramise peale esitatakse kaebus. Kui täituri poolt määratud sunniraha vaidlustatakse, ei saa täitur samas asjas uusi sunnirahasid määrata enne sunniraha õigsust kontrolliva kohtulahendi jõustumist. Kohustatud isik võib vaidlustada iga sunniraha määramise läbi kolme kohtuastme.

Kohtutäitur võib vajaduse korral tõstatada lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse ees küsimuse lapse ajutiseks paigutamiseks laste hoolekandeasutusse. Aga kui eestkosteasutus otsustab kohtutäituri tõstatatud küsimuses last mitte paigutada hoolekandeasutusse, siis nii ongi. Vanemal, kes lapsega kohtuda ei saa, pole sellest olukorrast midagi kasulikku loota.

Jõu kasutamine tundub esmapilgul valgusena tunnel lõpus, aga see valgus võib lähemale jõudes osutuda rongiks. Igal juhul on jõu kasutamisel see häda, et see ei saa jääda ainsaks võimaluseks, mida iga lapsega kohtumise korral kasutada. Teine häda on see, et jõu kasutamine võib olla lapse psüühikale kahjulike tagajärgedega – selle väite pädev tõestamine väljub siinkirjutaja kompetentsist.

Jõu kasutamise eelduseks (nagu eespool vihjatud) on vastav kohtulahend. Kohus lubab lahendi täitmiseks jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on vajalik lahendi kiire täitmine ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik saavutada. Siiski on seaduse vastav tekst eksitav, lubades kasutada jõudu ka lapse suhtes.

Riigikohus on tsiviilasjas number 2-13-57223 leidnud, et kuigi seaduse sõnastusest võib järeldada, et vanema ja lapse suhtlemise korda täites võib kasutada jõudu nii lapse kui ka isiku (üldjuhul vanema) vastu, kes on kohustatud võimaldama lapsel suhtlemise korra alusel teise isikuga (üldjuhul teise vanemaga) suhelda, tuleb kolleegiumi hinnangul tõlgendada viidatud sätet selliselt, et lapsega suhtlemise võimaldamiseks ei saa lapse suhtes jõudu kasutada.

Küll on mõeldav lapse suhtes jõu kasutamine lapse ühekordse üleandmise korral (näiteks juhul, kui laps tuleb vanemast või perekonnast eraldada lapse heaolu ohustamise tõttu või hooldusõiguse muutumise tõttu). Jõu kasutamise üle otsustades tuleb siiski arvestada, et tegemist on seaduses sätestatud äärmusliku meetmega.

Oluline on meenutada, et kohus otsustab üksnes jõu kasutamise võimaluse üle, st annab kohtutäiturile õiguse kasutada lapsega suhtlemise võimaldamiseks vajaduse korral seda takistavate isikute vastu jõudu. Seega jääb vahetu jõu kasutamine lõppastmes kohtutäituri otsustada.

Olgu osundatud, et õigusloomes ei ole selgesõnaliselt sätestatud ka eestkosteasutuse rolli kohtulahendi täitmisele kaasaaitamisel.

Kriminaalvastutusele võtmine on pigem teoreetiline võimalus

Teoreetiliselt ei ole ka välistatud kriminaalvastutus isiku suhtes, kes ei täida tsiviilasjas tehtud kohtulahendit, millega kohustatakse isikut näiteks välja andma last, aga see ongi üsna teoreetiline.

Kuna kriminaalõigusliku aspekti käsitlemine pole käesoleva arvamuse eesmärk, siis hästi lühidalt, et karistusseadustiku paragrahv 3311 järgi tsiviilasjas tehtud kohtulahendi, millega näiteks kohustatakse isikut välja andma laps, täitmata jätmise eest, kui isikut on selle eest täitemenetluses trahvitud või kui tema suhtes on selle eest täitemenetluses kohaldatud sunniraha või aresti, karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

2006. aasta karistusseadustikku sisse viidud eelviidatud kohtulahendite mittetäitmise kriminaliseerimine toimus eeskätt põhjusest, et täitemenetlus ei taganud suhtluskorra lahendite efektiivset täitmist.

Karistusseadustiku paragrahv 3311 ei taga sättes toodud kõikide kohtulahendite täitmist, mistõttu ei täida see oma eesmärki ehk on oma olemuselt tühi norm. Samas kriminaalmenetluse alustamise võimalus juba iseenesest peaks motiveerima kohtulahendit mitte täita soovivat vanemat seda siiski tegema, või on see liiga naiivne lootus...

Ühes magistritöös on selle autor leidnud, et lapsega suhtlemist korraldavate kohtulahendite puhul eeldus, et täitemenetluses oleks sama isikut trahvitud (kehtiva täitemenetluse seadustikuse kohaselt määratud sunniraha), on liialt aeganõudev, millest tulenevalt, kui tekib võimalus alustada kriminaalmenetlus, ei taga see enam kohtulahendi reaalset täitmist, vaid pigem karistab kohustatud isikut. Vastutusele võtmine võib küll veidi leevendada õigustatud isiku õigusrahu, kuid kohtulahend ise jääb täitmata ning suhted lapse ning lahuselava vanema vahel võivad seetõttu ka katkeda.

Kehtiv õiguskord selles küsimuses pole õigusriigile kohane

Kehtiv regulatsioon näeb ette mitmekordse kohtumenetluse ning see ei ole õigusriigile kohane. Juba esimene jõustunud kohtulahend peab olema sundtäidetav ning otsuse mittetäitmisele järgnev kohtulik lepitusmenetlus takistab märkimisväärselt lapse ja temaga mitte kooselava vanema suhtlust – siin on suur oht võõrdumiseks ja kohtu asemel hakkab «õigust mõistma» menetlusele kuluv aeg.

Eesti Vabariigi seadused ei ole tõhusad ja efektiivsed täitmaks lapsevanema ja tema lapse suhtes kehtivat suhtluskorra kohtumäärust. Sellist regulatsiooni ei saa pidada piisavaks, tagamaks kaebuse esitaja põhiseaduslikku ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist kaheksa tulenevat õigust perekonnaelu puutumatusele. Seepärast on kohus leidnud, et riik on rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist kaheksa tulenevat kohustust tagada lapsevanemale kohtulahendi täitmine, mis lubab tal oma lapsega regulaarselt suhelda ja kohtuda.

Riigikohtu üldkogu on oma 17.12.2013 määruses asjas number 3-2-1-4-13 punkt 55 asunud seisukohale, et vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva eripärase kohtulahendi täitmise kord tervikuna ei ole seaduses piisavalt selgelt reguleeritud, mistõttu vajaks nimetatud regulatsioon täiendamist või muutmist, et tagada vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmise selge kord ning sellise kohtulahendi efektiivne ja kiire täitmine.

Eesti Vabariigi seadused on võimaldanud algatada niivõrd erinevaid ja kauakestvaid kohtu- täite- ja haldusmenetlusi, et need menetlused on kaotanud oma eesmärgi. Toimunud on igasuguse resultaadita menetlemine menetlemise pärast, kuid lapsevanema probleem (soov kohtuda lapsega) on kestvalt lahenduseta.

Seadusloojad on lastele võlgu!

Riigil tuleb kehtivat teemakohast ebaefektiivset õiguslikku regulatsiooni muuta. Vastasel juhul kehtib olukord, kus lapse suhtluskorra kindlaksmääramise määrust pole võimalik täita ja lapsel pole võimalik kasutada oma õigust isiklikult suhelda mõlema vanemaga, ega ka lapsevanemal kasutada õigust suhelda lapsega isiklikult. Vastasel juhul soosib riik põhiseaduse riivet ja vaatab pealt ,kuidas rikutakse inimeste põhiõigust perekonnaelu puutumatusele.

Olgu rõhutatud, et jõustunud kohtulahendite reaalne täitmine on oluline ka põhiõiguste tagamise kontekstis. Oleks kujuteldamatu, et Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 15 tulenev õigus pöörduda kohtusse jätaks kaitseta kohtulahendite täitmise. Kui kohtulahendite täitmine ei oleks tagatud, tähendaks see vastuolu õigusriikluse põhimõtetega.

Praktikas on lapsega suhtlemist puudutavates asjades juhtumeid, kui trahv ei motiveeri võlgnikku piisavalt oma kohustusi täitma – seega tekkis olukord, kus kohtulahendite täitmine ei olnud tagatud. Eksisteerib reaalne alus Eesti riigi Euroopa Inimõiguste Kohtusse kaebamiseks – Euroopa Inimõiguste Kohus on teinud lahendeid, kus riigid on pandud vastutama kohtulahendi täitmist tagava süsteemi ebaefektiivsuse tõttu.

Riik peab tagama kohtusse pöördumise tagajärjel tehtud kohtulahendi täitmise ning looma mehhanismid õiguste maksmapanekuks. Samuti on kohtulahendite täitmise tagamine vajalik üldise õigusrahu säilitamiseks ning lahendi täitmise tagamatus tooks kaasa olukorra, kus kohtumõistmine kaotaks oma mõtte.

Kas on valmis lahendusi?

Kuulen juba hääli, et «mida sa, Arumäe, niisama kritiseerid, paku lahendusi!» Kui need lahendused nii lihtsad oleks, ehk oleks neid juba pakutud ja ellu rakendatud. Üks võimalus on analüüsida teiste riikide kogemusi.

Kui mõne ideega spekuleerida, siis eelmise aasta märtsist peaks kehtima kord, mis lubab kohtul jätta elatisraha võlgu jäänud inimese juhiloata või peatada võlgniku jahitunnistuse, relvaloa ja kalastuskaardi kehtivuse.

Samuti said kohtutäiturid õiguse arestida autoliisingu- või laenu makseid, mida elatisvõlgniku eest teevad kolmandad isikud. Kuna see on läbitöötatud (tõsi – praktikas alles läbiproovimisel) lahendus, siis oleks selle laiendamine lastega seotud kohtulahendite mittetäitjatele vast kõige kiirem lahendus.

Siin kiirustamisega vea tegemine ja mõne kohusetundetu lapsevanema ehk «liiga karm kohtlemine» on kindlasti väiksem kahju kui see, et lahendust ei ole ja riik on lihtsalt «munadeta». Lapsed kasvavad iga päev – neil pole aega riigi saamatuse tõttu oodata!

Riiki tuleb tagant sundida

Seni, kuni riik selles küsimuses midagi käegakatsutavat ette võtab, tuleb kõigil, keda see puudutab, soovi korral pöörduda halduskohtusse ja nõuda riigilt vähemalt moraalse kahju korvamist, nagu see kolm aastat tagasi ühel lapsevanemal eelkirjeldatu põhjal ka õnnestus.

Taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Loodetavasti paneb rahaline surve riigi tegutsema.

Siiski pole see lahendus lastele, kes riigi suutmatuse tõttu kannatavad ja oma emast-isast seeläbi võõrduvad – laste moraalset kahju ei korva ju keegi!