Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Peeter Järvelaid: õigusharidus Eestis vajab saneerimist

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Peeter Järvelaid | FOTO: Heiki Laan

Tartu Ülikooli õigusteaduskond üritab tugevaks saades oma Tallinna konkurente elimineerides, kirjutab Tallinna Ülikooli õppejõud Peeter Järvelaid.

Eesti meedias on pikale veninud arutelu, kuidas päästa Tartu Ülikooli õigusteaduskond, et seal oleks ka tulevikus vajalikke õppejõudusid.

Kuid enne kui hakata pakkuma omapoolseid ettepanekuid, tasuks lugejatele selgitada, mida kujutab endast Tartu Ülikooli õigusteaduskond aastal 2017. Väga paljudele, kes ei süvene tänasesse olukorda, on jäänud mulje nagu oleks kuskil Emajõe ääres «üks neljast teaduskonnast alma materis». Paljud enne aastat 1991 Tartu ülikooli õigusteaduskonna lõpetajad kujutavad endale ette, et kuskil on endiselt olemas õigusteaduskonna dekanaat, kus istub teaduskonna dekaan koos prodekaanidega ja juhib õigusteadlaste järelkasvu kasvatamist.

Sellist keskust täna me ei leia, sest mäng nimedega (õigusteaduskonna nime säilitamine) on ainuke, mis peale viimaseid ülikooli siseseid reforme on alles jäänud.

Tänane tegelikkus on hoopis see, et Tartu ülikool on jagatud mitte enam neljaks teaduskonnaks, aga hoopis neljaks valdkonnaks:

1.) humanitaar- ja kunstide valdkond;

2.) sotsiaalteaduste valdkond;

3.) meditsiiniteaduste valdkond;

4.) loodus- ja täppisteaduste valdkond.

Veelgi selgemaks saab lugejale olukord, kui selgitada, et õigusteadlaste koolitamine kuulub sotsiaalteaduste valdkonda, mille moodustavad lisaks õigusteadusele (õigusteaduskonnale) veel:

1.) Haridusteaduste instituut;

2.) Johann Skytte poliitikauuringute instituut;

3.) Majandusteaduskond;

4.) Psühholoogia instituut;

5.) Ühiskonnateaduste instituut;

6.) Narva KolledŽ (asukohaga Narvas);

7.) Pärnu kolledž (asukohaga Pärnus).

Taoliste struktuuride loomisel oli esmaseks kriteeriumiks üliõpilaste võimalik arv, et oleks igas valdkonnas enam-vähem 1000 tudengit, kes võiks saada riigieelarvest pearaha ja muid makse ülikooli kassasse ning arvutused, et kui selle struktuuri üldjuhtimiseks palgatakse aparaat, siis oleks teatud majanduslik isetasuvus tagatud.

Taoline sissejuhatav ekskurss Tartu Ülikooli struktuuri mõistmiseks on hädavajalik, et selgitada, miks senised ettepanekud püüda kuidagi õigusteaduskonda (õigusteadust) alma materi ühe valdkonna alastruktuuride seast välja tuua ja hakata kuidagi erilistel tingimustel finantseerima ei saa olla tõsiselt võetavad.

Tasub meelde jätta, et neljast ainevaldkonnast on tänane Tartu Ülikool tugevalt kahe viimase valdkonna poole kaldu (need meditsiiniteaduste valdkond ja loodus- ja täppisteaduste valdkond) ja jutud Tartu Ülikoolis (eelis)arendatavatest rahvusteadustest pole muidugi ülikooli kui terviku foonil eriti tõsiselt võetav jutt.

Tartu Ülikooli kui rahvusteaduste eriline keskus saab tõeks kahjuks samade meetoditega nagu püüab täna olukorrast välja tulla Tartu õigusteaduskond, mitte püüdega saada vabas konkurentsis paremaks, vaid püüdega likvideerida administratiivsete vahenditega võimalikud konkurendid Tallinnas ja seda vaid selleks, et siis – olles jäänud haridus ja teadusturule nagu lasteraamatu Pelle üksi, siis oleks lihtsam varjata selle ainukese ilma konkurentsita eksisteeriva struktuuri nõrkust.

Selliste unistuste täitmine ei peaks kokku minema ei akadeemilise maailma reeglitega ega sobiks kokku ka demokraatliku riigi normaalse arengu juhtimisega.

Mõeldes Tartus kujunenud olukorrale, meenus mulle üks Konstantin Pätsi ammune sõnavõtt IV Riigikogus (12.novembril 1929), kus ta esines väga avatult ja kriitiliselt kõnega ülikooliharidusest (tänane lugeja leiab selle olulise teksti Hando Runneli ja Toomas Karjahärmi koostatud raamatust – Konstantin Päts. Eesti riik II. Tartu, 2001, lk. 307-312).

Konstantin Päts oli väga kriitiline ülikooli suhtes, kus ta ise oli juurat õppinud ja kus õppisid ka tema pojad. Kuid Päts meenutas üht vana rahvatarkust, et ka palvetamisel ei tasuks otsaesist puruks peksta.

Vana asja tahaks meenutada vaid selleks, et just Tartu juristid koos teiste kolleegidega on olnud väga varmad kasutama Haridus- ja Teadusministeeriumi asukohta Emajõe ääres, et meie haridussüsteemile pidevalt peale suruda arenguid, mis vahel kahjuks pööravad nende reeglite väljamõtlejate vastu (nagu juristist maailmakuulsa kirjamehe Franz Kafka novellides piinamismasina looja kukkumine enda leiutatud masinasse, koos vastava jubeda lõpuga).

Tasuta hariduse eksperiment pole mingi erand hariduse vallas, vaid lihtsalt üks nendest rohketest eksperimentidest, mis viimase 25. aasta jooksul meie hariduse alal julged eksperimenteerijad on ühiskonnale seni välja pakkunud. Kuid selleks, et mõista, kuidas sai tekkida olukord, kus äkki Tartu Ülikoolis õigusteaduse õpetamiseks jääb üha enam raha puudu, kuigi ülikool ise on riigis selgelt kõige paremini finantseeritav õppeasutus.

Selle selgitamiseks tasub vaadata Euroopa teiste riikide ülikoole ja näiteks meiega kunagi tihedalt seotud olnud Berliinis asub Humboldt Universtät pole juurahariduse finantseerimisega samuti lood sugugi head. Eesti ja näiteks Saksamaa ülikoolide finantseerimisel on jõutud ülikoolide erinevasse staatusse viimisel lähedale olukorrale -mis oli tuntud ka NSV Liidus, kui olid juhtivad ülikoolid, kus impeeriumi lõpuaastateks oli Eestist isegi kaks kõrgkooli nii TRÜ kui TPI-, aga mis meenutavad tegelikult ka vene impeeriumi 19. sajandil, kui tõsise eelise andis ülikoolile selle kuulumine keiserlike ülikoolide sekka), kus ülikoolid saavad võimaluse saada endale finantseerimiseks staatus, aga see ülikooli üldine nimetus ei anna veel ülikooli sees kõigile struktuuriüksustele sellist head finantseerimist.

Nii Berliinis kui Tartus pole kõrge rahvusvahelise staatuse saamisel õigusteadus eelisarendatavate erialade seas. Kui aga õigusteadus kiirelt arenevates ülikoolides pigem paremate näitajate saavutamisel pigem piduriks, siis pole juristidel just palju õigusi saada ka enda arenguks nendest ülikoolile eraldatud lisavahenditest, mis läheb selle loogika järgi õigustatult kiirelt arenevatele teadustele, milleks meditsiin, geneetika, loodusteadused.

Millised võiksid olla lahendused Tartu Ülikoolis tekkinud olukorra parandamiseks? Avalikkus pole tänaseni aru saanud, et juristide koolitamine ei toimu juba ammu Tartu Ülikoolis vaid Tartus (mida tahetakse ka nüüd kuidagi meedia kaudu selgeks teha, tegelikku olukorda varjates), sest Tallinnas asuva Õigusinstituudi omandamine Tartu Ülikooli poolt jagas juristide koolitamise kahte allstruktuuri, mis asuvad üksteisest ligi kahesaja kilomeetri kaugusel.

Kuna Tartu Ülikool ka Tartus pole suutnud endale kasvatada esimese põhikohaga ülikoolis töötavate juristide-õppejõudude koosseisu ja on püüdnud läbi ajada nagu nende poolt kirutud erakoolid samuti põhiliselt põhikohaga juristidena tegutsevate praktikute palkamisega väiksemate töölepingute kaudu, siis põhikohaga kohtunike, advokaatide ja ametnikena töötavad juristid ei saa endale lubada, et nad saaksid oma põhitöö kõrvalt töötada ka õppejõududena nii Tartu Ülikooli õigusteaduskonna Tartu ja Tallinna osakonnas.

See ongi tegelikult oluline juhtimisviga, mis üleminekul eestikeelse (riigikeeles)õppe puhul riigi poolt finantseeritavale õppele (rahvakeeli tasuta haridusele) viis Tartu Ülikooli õigusteaduskonna finantsskeemi täiesti loomulikult finantskatastroofini, sest ühe pearaha eest ülal pidada «kahte teaduskonda» (nii Tartus kui Tallinnas) pole tegelikult võimalik.

Aastaid õnnestus ülikooli hindajate eest seda probleemi varjata (palgates paberite järgi praktilisi juriste isegi paarituhande kilomeetri tagant – Euroopa kohtust ja Euroopa Parlamendi tõlkide seast ja mängides lepingutes mitte vaid 0,1 vaid isegi 0,01 töökoormuse (mida sellise koormuse juures on võimalik tudengile õpetada?). Kui Tartu Ülikool tõesti ise järgiks enda ettepanekuid, siis tuleks Tartu Ülikoolil lõpetada samaaegselt juuratudengite õpetamine nii Tartus kui Tallinnas, sest nad ise ei saa endale püstitatud ülesandega.

17. sajandil  oli Academia Gustaviana põhikirjas reegel, mis meenutas, et edukaks tudengite õpetamiseks on tarvis kolme olulist faktorit – ehk siis õppija annet vastava eriala jaoks, õppimiseks aega ja õppimise finantseerimiseks vahendeid. Kui täna tunnistab Riigikohtu esimees Priit Pikamäe, et Tartu Ülikoolil pole täna õpetamiseks vajalikke õppejõude ka Tartus juuraõpingute läbiviimiseks (veelgi suurem põhikohaga õppejõudude puudus Tartu Ülikooli Tallinna filiaalis) ja kui palgad ei võimalda palgata vajaliku tasemega praktikuid.

Ühe Eesti juhtiva notari väitel, pakub Tartu Ülikool ühe tunni eest Tartus peetud õppetööl – 30 eurot tunnis (küsimus, kes kompenseerib tunnustatud juristile sõidu Tallinnast Tartusse ja sel päeval kohalesõiduks ja koju tagasisõiduks kulunud aja?), siis samal ajal Tallinnas töötades oleks sama notari (või parema advokaadi) tunnitasu 130 -200 eurot tunnis! Viimased aastad on näidanud, et Tartu Ülikooli õigusteaduskond pole enam sisseastujate seas kõige populaarsem juurateaduskond.

Ammu pole saladuseks, et noorel inimesel, kes soovib heaks juristiks saada, on oluline mitte ainult loengutel osalemine, vaid oluline on praktika võimalus, milleks riigi pealinnas ja suurimas linnas kordades paremad tingimused kui seda on palju väiksemas ülikoolilinnas Tartus.

Tartu Ülikooliga seotud juristid ja Tartu juurateaduskonna kasvandikud on saanud endale ebaproportsionaalselt suure rolli igasugustes kutseeksami komisjonides jm, aga ikkagi näitab statistika, et juristide ettevalmistuse taseme pilt pole sugugi nii must-valge nagu Tartust tahetakse ikkagi näidata.

Juurahariduse alal ei saa asjad muutuda, kui Tartu Ülikooli esindajad suudavad ühiskonna ja kolleegidega suhelda vaid advokaadi vahendusel. Tähelepanelik lugeja aga peaks märkama, et kui antud advokaat on suutnud viimastel aastakümnetele Tallinnas enda advokaadifirma edukalt üles töötada, siis olles pikka aega lausa Tartu Ülikooli kuratooriumi juht ja viimasel ajal õigusteaduse arengut suunava nõukogu juht, pole suutnud seda valdkonda küll kuidagi edukalt suunata. Kui me muudel elualadel ja eriti majanduses kohtame firmasid, kes ei saa enda ülesannetega hakkama, siis ei hakka keegi lihtsalt niisama sinna firmasse veel ja veel maksumaksja vahendeid paigutama.

Ka poleks võimalik vaba turumajandust propageerivale ühiskonnale võimalik selgeks teha, et kui juuraharidus on antud täna riikliku tellimusena põhiliselt ülikoolile, kes enda sõnade järgi hästi ei saa enam sellega hakkama, siis majanduses ütleks riik sellise firmaga lepingu üles ja kuulutaks välja uue hanke. Kui aga kellelgi oleks tõeline mure meie juurahariduse ja õigusteaduse arengu pärast, siis tuleks selgeks teha kas õigusteadust saab arvata rahvusteaduste hulka või tuleks seda lugeda ikkagi universitase sekka, mida võiks siin maal ka inglise keeles või mõnes teises meile suhteliselt võõras keeles edukalt meie alal viljelda.

Tartu Ülikoolis aitaks mingis mõttes hullumeelse olukorra lahendada, kui ülikool eraldaks oma struktuurist üksused, mis nende endi identiteedi järgi võiks kuuluda rahvusteaduste sekka ja koondaks need näiteks hootetekompleksi, mis oleks ühendatud ülikooli teadusraamatukoguga Tartus Vanemuise tänava ääres. Sel juhul oleks siis võimalik Medicumi juurde koondada erialad, mis selgelt universitase alla koondatavad. Selles universitases oleks sel juhul vajadusel ingliskeelne või mandariinikeelene teaduskeskkond tulevikus lõpuni välja arendatud ja see osa oleks siis ka vastavalt rahvusvaheliste konkursside alusel komplekteeritud.

Ülikooli muudab konkurentsivõimeliseks mitte välismaa ekspertide toomine hindajateks vaid ikkagi seis, kus Tartu Ülikooli õppetoolidele, mis kuuluva universitase ossa oleks avatud konkurss kogu maailma piires. Eks see tõeliselt avatud konkursile üleminek näitaks selgelt kätte, kui atraktiivne on meie alma mater välismaa teadlaste jaoks, sest saada maailma eliittasemega teadlast 1200-1500 eurose kuupalgaga (mis Saksamaal miinimumpalk) on ikkagi päris julge väljakutse. Kuid enne kui me ei proovi järele, on meil raske tegelikku seisu ülikoolis hinnata.

Tulles artikli pealkirja juurde tagasi, lugedes seni Tartu Ülikooli õigusteaduskonna tuleviku üle muretsevate artiklite juurde tagasi, siis paraku mina ei suuda seni meedias loetust küll muud järeldada, et seni on jäänud välja pakkumata üks väga oluline abinõu, kui probleem on ühel erialal ühes ülikoolis (rahvusülikoolis) sedavõrd tõsine, siis sellel ülikoolil olemas küll vilistlasi, kes oskaks osaleda ekspertidena õigusteaduse eriala saneerimisel Tartus ja alles peale saneerimist saaksime hakata rääkima uuest finantseerimisest juurahariduse alal. Juristide koolitamine on üks lahutamatu osa omariikluse elujõulisuse tagamisest ja sellesse ülesandesse tuleb suhtuda kui meie riigi tuleviku mõistes strateegilisse ülesandesse.

Autor oli seotud Tartu Ülikooliga 1976-1997, olnud 1992-1997 Eesti ajaloo korraline professor. Esimene eesti jurist, kes teise maailmasõja järel saanud Saksamaal Alexander von Humboldti stipendiumi tööks Max-Planck-Institut für europäische Rechtsgeschichte 1998-2000. Õpetanud juriste nii Eestis kui Saksamaal ja Venemaal (Tjumeni Riiklikus Ülikoolis). Olnud Sisekaitseakadeemia ja Mereakadeemia juhiks (2003-2007).

Tagasi üles