Juhtkiri: tabletid pole mõeldud angerjale meres

Foto: Urmas Nemvalts

Kui kodus jääb ravimeid üle, siis ärge visake neid prügikasti ega WC-potti, vaid viige apteeki – neil on kohustus need tasuta vastu võtta ja korraldada nende ohutu hävitamine. See on tänase lehe (mere)reostuse loo peamine õpetusiva igaühele meist. Kas ja mismoodi ravimireostuse vähendamiseks veepuhastust jmt ümber korraldada, on omaette teema.

Nii nagu mitte ükski korralik inimene ei viska plastpudelit ega muud prügi metsa alla, jõkke ega merre, peame endale sisse harjutama ka kombe, et vanaks läinud või üle jäänud ravimid viime apteeki. See pole ülemäära raske. Seda saame ravimireostuse ohu vähendamiseks kõik teha. Seejuures ei pea igaüks hakkama kodus ise nuputama, kas ja kuidas võib konkreetne ravim just täpselt mereelustikku ja ka inimeste elukeskkonda kahjustada.

Paraku ei lahenda me üksikisikutena oma käitumist muutes kogu probleemi. Kasutamata jäänud ravimitest suurem reostuse allikas on see, mis läheb meist läbi ja jõuab kanalisatsiooni kaudu merevette. On ütlematagi selge, et seda reostust ei saa vähendada inimestele moraali lugedes. Pelgalt üldisest arusaamisest, et ravimid on mõeldud inimesele, kellele arst need välja kirjutas, mitte näiteks angerjale Läänemeres, jääb lahenduste otsimisel väheks.

Nagu näete ka tänase lehe loost, on ravimireostus meres suhteliselt uus uurimisteema. Läänemere kaitse komisjoni (HELCOM) süstemaatilised mõõtmised annavad teadmise selle kohta, millised ravimid jõuavad veepuhastusjaamadesse ja sealt edasi merre ning mereloomade organismi.

On näiteid, kuidas konkreetsete ravimite sattumine loomade organismi kahjustab neid ja edasi kogu ökosüsteemi. Enamiku ravimite puhul pole aga teada, mida ja millisest kontsentratsioonist alates need ained (mere)elukatega teevad, millised on tagajärjed keskkonnale ja inimestele.

Uute ravimite loomise uuringud ja vastavad ohutusnõuded keskenduvad loomulikult sellele, milline toime neil on inimestele, mitte sellele, kuidas need mõjutavad jõkke või merre sattudes väikeste ja suuremate loomade elu.

Parem karta kui kahetseda, ütleb vanasõna. Kasutamata jäänud ravimite apteeki viimisel võiksime just sellele mõelda ja peatuda, kui käsi tahab automaatselt neid kraanikausist alla loputada. Suuremas, ühiskondlikus plaanis on asi selles, et ülemäärasel kartusel on hind. Näiteks väljendub see investeeringutes veepuhastusseadmetesse ja sedakaudu vee hinnas. Teadlaste töö mõte on selles, et me teaksime võimalikult hästi, mida tasub karta ja mida mitte ning kuidas siis täpselt ravimireostust vähendada.

Nagu saate leheloost lugeda, ei ole veel täiesti ühest arusaamist, millisel moel selle probleemiga tegelda.