Sudaani lapspõgenik vett joomas

FOTO: SCANPIX

Kliimapõgenikud ei page mitte ainult ebasoodsate elamistingimuste pärast, vaid ka uue majanduskorra eest, mille on põhjustanud neoliberaalne globaliseerumine, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarun Gidwani.

Vaadates, millise vastuolulise ja kohati isegi närvilise poliitilise reaktsiooni tekitas Euroopa rändekriis, tekib küsimus, kas poliitikud on piisavalt suure kujutlusvõimega, et saada hakkama sedalaadi keerulise olukorraga, mida toonane Ameerika president Barack Obama nimetas hoiatavalt «inimajaloos enneolematuks». Hoolimata sellest, mida ühiskond sisendab meile, on raskused juba kohal. Ja need levivad nagu kulutuli.

Sest kirju hulk pagulasi, kellel ei ole juriidilist rahvusvahelist kaitset ega organisatsiooni, mis tagaks nende turvalisuse ja põhilised inimõigused, lahkub oma kodudest inimtekkelise kliimamuutuse tagajärgede tõttu. Ameerika ajaleht The New York Times nimetab taolist rännet üheks kõige võimsamaks geopoliitiliseks jõuks, mis viib maailma tasakaalust välja.

Selle aasta viimased kliimasoojenemise näitajad on hirmuäratavad. Juba praegu kaob igas tunnis maakeralt 150 taime-, putuka- või loomaliiki. Eluslooduse hävimine on võrreldav kuue suure väljasuremislainega planeet Maa ajaloos, millest ühe tagajärjel pühiti minema dinosaurused. Tuntud kliimateadlase James Hanseni 2017. aasta murrangulisest uurimistööst selgub, et veetase tõuseb viis kuni kümme korda rohkem, kui varasemad uurimused olid ennustanud.

Gangese jõe Lääne-Bengali delta piirkonnas asuv Mousuni saart ähvardab meretaseme tõusu tõttu vee alla jäämine / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Selle uurimuse kohaselt on 2100. aastaks veetase tõusnud vähemalt 1,8-3 meetri võrra ja see on veel optimistlik ennustus. Alates ajast, kui oleme mõõtnud Maa keskmist temperatuuri, on kõige kuumem aasta olnud 2016. Eelmine aasta oli selleks 2015, ning enne seda 2014. Lisandub veel terve hulk nähtusi, mida see omakorda mõjutab: orkaanid pühivad üle linnade, madalad väljad ja põllud hävivad tihedate üleujutuste tõttu, metsapõlengu suits laotub üle maa.

Veepiir surutakse üha lähemale

Ent kliimamuutuste mõju ulatub veel palju-palju kaugemale. Hiljaaegu ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences avaldatud raporti järgi on «põud ja [Bashār] al-Assadi režiimi tehtud vead selle haldamisel sundinud kaks miljonit süürlast ümber asuma».

Kliimaeksperdid on jõudnud ühisele arusaamale, et põud, mille kahjustused olid inimestele Süüria presidendi valitsuse laiduväärsete lahenduste tõttu talumatud, muutus hukatuslikuks just kliimamuutuste tõttu. See on lugu, mida ei saa enam peatada, ja mis ilmutab end lähiaastatel ikka ja jälle.

Igal aastal on vähemalt 10 miljonit inimest sunnitud kliimamuutusega otseselt või kaudselt seotud põhjuste tõttu oma kodudest lahkuma. See on veel alampiir – on pakutud, et arv küündib 26 miljoni inimeseni aastas.

Viljapõld Süürias / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Valitsustevaheline kliimamuutuste nõukogu ennustab, et aastaks 2050 on põgenike arv tõusnud miljardini. Uus ja täpsem veetaseme tõusu ja orkaanide mehhanisme käsitlev uuring ütleb välja hirmuäratava arvu: kaks miljardit inimest. Niisiis on üks viiendik maailma elanikkonnast tõenäoliselt sunnitud inimtekkelisest kliimamuutusest tulenevate keskkonnaprobleemide tõttu migreeruma.

Ainuüksi veetaseme tõus ja suuri üleujutusi põhjustavad tormid, mis suruvad veepiiri sügavale sisemaale, tekitavad hinnanguliselt miljoneid kliimapõgenikke aastas. Kõigest loodusõnnetused, ühed paljudest kliimamuutusega kaasneva katastroofi tunnustest, mõjutavad üht inimest kahekümne viiest. Nagu alati, tabavad need probleemid kõige raskemalt lõunapoolkera.

Retrospektiivsetest uuringutest selgub, et pelgalt 2008. aastal asusid enam kui 20 miljonit inimest ümber üleujutuste ja tormide tõttu. Keeristormi Nargis tõttu Irrawaddy suudme piirkonnas Myanmaris (Birmas) hukkus 78 000 inimest ning 800 000 olid sunnitud emigreeruma.

Andmete kogumine ja analüüsimine on keeruline

Kliimamuutuse pikaajalisemad tagajärjed puudutavad kõige enam neid rahvaid, kes sõltuvad igapäevaselt looduslikest ressurssidest. Näiteks ÜRO aruanne väidab, et Aafrikas kannatab 21. sajandil vee- ja toidupuuduse all 250 miljonit inimest. Suur osa sellest inimhulgast on näljas ebaühtlase sademete hulga tõttu, mis muudab keeruliseks põlluharimise, millest paljud rahvad elatuvad.

Need ei ole mitte keskkonnaentusiastide abstraktsed mured – tegu on hävitavate trendidega piirkondades, mis vajavad ellujäämiseks jahipidamist ja kalastamist, kus puudub kvaliteetne infrastruktuur ja elav kaubavahetus, mis võiks kohalikes kriisides abiks olla. Inimesed on sellistes hirmsates tingimustes elades alati pöördunud rände kui kõige lihtsama kohanemismehhanismi poole.

Loomulikult on vara öelda, et kogu see statistika on absoluutne tõde. Samuti see, et miljardid inimesed lahkuvad oma kodudest, et alustada mandritevahelist põgenemist. Kliimarände puhul on selge, et andmete kogumine ja analüüsimine on äärmiselt keeruline. Paljud põgenikud naasevad tingimuste paranemisel koduriiki.

Ükskõik kui külma kõhuga suhtume selle probleemi ulatusse, võib kahtlematult eksperte nii palju uskuda, et kiimamuutus põhjustab ehmatavat, ent paratamatut rahvasterännet. Tegu on rändega, mis on tõenäoliselt ulatuslikum kui kõikide poliitiliste ja sõjaväeliste konfliktide tekitatud migratsioonivoolud kokku.

Terrorirühmituse Boko Haram ees põgenenud nigeerlased / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Kõigest sellest küll räägitakse, kuid tundub, et peavoolumeedia diskursus tõmbab siinkohal piirid: kontrolli alt väljunud emake loodus sülitab tuld vaesete külaelanike pihta, kes pagevad kodudest, et jõuda Euroopasse.

Jõuab välja üleilmse neoliberaalse projektini

Vaadelda «pagulasi üksnes kliimamuutuse vaatevinklist» on problemaatiline, sest kliimamuutuste põhjused ja migratsioonimehhanismid on mitmekihilised.

Elukeskkonna hävimine on ainult mõnikord otsene põhjus, miks kliimamuutus sunnib inimesi migreeruma. Tasakaalust väljas keskkond võib muutuda katalüsaatoriks keerukatele sekundaarsetele probleemidele nagu ebaõiglane ressursside jaotus, kasvav inflatsioon ja isegi sõjategevus. Mingis ulatuses võib öelda, et just nii läkski Süürias.

Kliimamuutus mõjutab meid seega kahel tasandil. Mõlemad kihid on tekkinud kindlat tüüpi neoliberaalse globaliseerumise tõttu ja see sama protsess tagab ka nende nähtuste püsimise. Olen arvamusel, et just nimelt see katkematu supernähtus on see, mis ei tekita ainult kliimamuutust, vaid võimendab ka selle mõju lõunapoolsete riikide elanike eludes.

Mida pean selle all silmas? Väga oluline on mõista, et kogu sündmusteahel jõuab lõpuks välja suure üleilmse neoliberaalse projektini. See toimub kolmel tasandil.

Esiteks kasutab ja kahjustab see süsteem teatud põllumajandusettevõtete huvide elluviimiseks süüdimatult haavatavat looduskeskkonda lõunapoolkeral, et pakkuda toorainet ja odavaid toiduaineid rikastele riikidele, mida nood paratamatult enda ülalpidamiseks vajavad. See protsess toimib hoolimata negatiivsetest mõjudest, mida see kliimamuutusele kaasa toob.

Teiseks koosneb tööjõud, mida selle protsessi toimimiseks kasutatakse,  just neist samadest inimestest, kes on sunnitud ressursside ammendumise tõttu migreeruma. Inimesed, keda see projekt rakendab, sõltuvad just kõige enam sealsetest metsadest, mangroovidest ja jõgedest. Nüüd nad aga töötavad maa, taimede ja veega, mida rahvusvahelised põllumajandusettevõtted üha enam endale omandavad ja seejärel hävitavad.

Kolmandaks jäetakse riigipoolsest õiguslikust kaitsest ja rahalisest abist ilma just need, kes sõltuvad kõige rohkem kahanevatest loodusressurssidest. Mitmetes kolmanda maailma riikides on neoliberaalse lobitöö abiga pandud sealseid valitsusi kõrvaldama või vähendama töötajatele jagatavad toetuseid või abi. See saavutatakse vabakaubandusleppeid läbi surudes, kallite loodusvarade omandit kohalikelt elanikelt erakapitali kätesse liigutades ja takistades valitsustel vastuvõtmast keskkonnakaitseregulatsioone, mis piiraksid ettevõtete tegevust.

Põllumajandustöölised Peruus / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Võiks küll küsida, et kui põllumajandus või muu loodusest sõltuv töö neid inimesi alt veab, miks nad lihtsalt ei vaheta elukutset? Teistel elukutsetel töötamiseks vajalike oskuste puudumine on aga üks osa samast projektist. Üha suurenev omandi üleminek rahvusvahelistele ettevõtetele lõunapoolkeral tähendab kohalike valitsuste väiksemat osalust töötajate väljaõpetamises teisteks elukutseteks.

Neoliberaalne projekt üheaegselt põhjustab kliimamuutust ja tagab samas selle, et inimesed, keda kuumus kõige valusamalt kõrvetab, ei saa elada turvalises keskkonnas. Seetõttu usun, et tegu ei ole üksnes kliimapõgenikega, vaid inimestega, kes pagevad uue majanduskorra eest.

Pealiskaudse ettekujutuse ohud

Selle asemel, et uurida olukorra tagamaid, hoiatatakse meid turvalisust ohustavate kliimapõgenike eest või tuntakse neile abitutele hullunud planeet Maa ohvritele kaasa. Meedia on viimaste kuude jooksul aina enam jagunenud kahte leeri – neid tuleks kas karta või siis haletseda. Kuigi sellised hoiatused mängivad ühiskonnas teatavat rolli inimeste teavitamisel sellest, kui kõikehõlmava probleemiga on tegu (just sellepärast algab ka see artikkel mõnevõrra hoiatavalt), on taoline lähenemine suuresti kasutu.

Käsitledes olukorda kui üksnes «keskkonnakriisi», unustame, et suur osa «keskkonnafaktoritest» on tekkinud sotsiaalsete, poliitiliste ja majanduslike protsesside tulemusena.

Seesugune narratiivi piiramine ei näita üksnes meie laiskust, vaid ähvardab meil langeda strateegilisse essentsialismi, kus erinevad poliitilised jõud kuritarvitavad «kliimapagulaste» ebamäärast sildistust muudeks otstarbeteks kui majandus- ja keskkonnapõgenike kaitseks.

Rohmakas ja pealiskaudne ettekujutus kliimapagulusest tähendab seda, et kaduma läheb probleemi poliitiline olemus, unustatakse väärkasutus ja ebaõiglus, mis põhjustavad keskkonnakatastroofe ja sunnivad inimesi migreeruma.

Ainult tõeline arusaam probleemi olemusest aitab meid viia paremate meetmeteni, et mõjutada rahvusvahelist poliitikat ja veenda rikkaid riike nende moraalseid kohustusi täitma.


Tarun Gidwani on pärit Indiast. Praegu elab ja töötab ta Tallinnas. Ta on õppinud Arendusuuringute Instituudis Suurbritannias ja lõpetanud Tartu Ülikoolis magistriõpingud filosoofias.