Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

Kalev Stoicescu: kui minu korter oleks Kofkini vorstiputka… (6)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kalev Stoicescu
Kalev Stoicescu Foto: Mihkel Maripuu

… siis sellel oleks kasutusluba olemas (järeldus, milleni jõudsin, kui lugesin selle aasta 14. septembril meedias avaldatud endiste linnaametnike ütlusi Harju maakohtus), kirjutab Tallinna elanik ja maksumaksja, rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur Kalev Stoicescu.

Kahjuks – või pigem õnneks – need pealinlased, keda vaevavad sarnased probleemid ja kelle arv pole kindlasti väike, ei ole Kofkinid ega evi lähedaid sidemeid linnaisadega või Tallinna linnaplaneerimise ametiga (vaata Äripäeva artiklit «Tallinna linnaplaneerimise ametis levib korruptsioonihõng», 27. aprill 2017).

Ma ei ole pädev otsustama, sest selleks on olemas vastavad instantsid, kas korruptsioonile viitavad kahtlused on alusetud või mitte, kuid «hõng» tundub küll olevat Tallinna linnavalitsuse koridorides ja kabinettides. 

Püüdsin eri bürokraatlikes asutustes, eeskätt Tallinna linnaplaneerimise ametis, vormistada kasutusluba (kasutuskõlblikule) elamispinnale, kus elan varsti juba viis aastat.

Ostsin heauskselt kasutusloata korteri, sest ma ei oleks võinud ette näha ka kõige hullemas õudusunenäos seda kafkalikku kadalippu, mida pidin läbima viimase aasta jooksul, küllalt suurte kulutuste saatel ja tulutult. Linnas, mis levitab inimsõbraliku, lihtsa, kiire ja efektiivse asjaajamise müüti ja mille juhid lubavad: «Teeme ära!»

Teevadki ära, kuid mitte tavaliste linnakodanike probleemide lahendamise, vaid – minu kogemuse põhjal – neile ärategemise mõttes. Ja teevad ka edaspidi ära, kui midagi ei muutu, kardinaalselt. Ma ei näinud linnavalitsuse majas inimsõbralikkust, lihtsust, kiirust ega efektiivsust.

Linnajuhid on nähtavasti liiga hõivatud valijate ehk tavakodanike häälte püüdmisega, sest isegi «juhtmed» ei märka või ei viitsi reageerida nende inimeste igapäevastele probleemidele ja muredele, mida – üldises korras – muudkui lubatakse ära lahendada.

Saatsin linnapea kohusetäitjale härra Taavi Aasale juba mitu nädalat tagasi kirja, mis tõenäoliselt rändas lõpuks surnud punkti ehk linnaplaneerimise ametisse. Mitte keegi ei vaevu kinnitama isegi paari sõnaga, vaatamata minu korduvatele palvetele, et on kirja kätte saanud, rääkimata sisulisest vastusest. Kodanike e-kirjad ehk pöördumised justkui sattuvad kosmose avaruse musta auku, mis kõik alla neelab ja mitte midagi vastu ei kiirga.

«Dokumendisõda»

Taipasin juba selle «protsessi» alguses, et ma ei pea oma korteris mitte midagi muutma selles mõttes, et ta oleks ka ametnike jaoks kasutuskõlblik. Mitte keegi ei nõua reaalseid muutusi, sest neid pole vaja. Kuid see pole point.

Käima läks nõndanimetatud dokumendisõda, milles ametnikke ei huvita see reaalne korter või inimene, kes seal elab. Neid huvitab ainult üha uute paberite nõudmine, märkuste tegemine ja komakohtade parandamine.

Minult on nõutud lõputult «vigade parandusi» ja vastuseid vahel absurdsetele küsimustele. Näiteks küsimus «ventilatsiooniohutuse» tagamisest. Jäin tummaks – kas nad ei mõista, et elan tavalises korteris, mitte mürgiseid kemikaale tootva vabriku tsehhis?

Usun, et ka minu tualett on ohutu, mis iganes seal ka ei toimuks. Või see, et (kõrgelt haritud) arhitekt «ei loe» kortermaja jooniselt välja viiendat korrust, kus ka väike laps oskab fassaadiakende järgi korrused üles lugeda.

Tegelikult ei huvitanud mitte kedagi linnavalitsuses (linnaplaneerimise ametis), et mina või minu korter on maamuna peal olemas. Võin ka edaspidi seal rahulikult elada, aastakümneid, ja see ei häiri mitte ühtegi ametnikku, mis on muidugi okei.

Täiesti skisofreeniline olukord

Paraku muutus kõik sürreaalseks, kui taotlesin korterile kasutusluba. Korterit võib kasutada (ma ju elan seal), aga kasutusluba ei saa. Täiesti skisofreeniline olukord.

On täiesti ilmne, et kasutusluba ei taheta mitte kuidagi väljastada ja selle nimel näevad usinad linnaplaneerimise ameti töötajad hirmsasti vaeva. Nägin seda isegi nende nägudest ja kehakeelest. Mulle ei öeldud mitte kunagi, kas esitatud nõudmised on või ei ole viimased. Seda nad ei saa öelda, sest kogu aeg peab olema midagi puudu.

Mulle tundub, et just midagi sellist on puudu, mis neid väga häirib. Häirib nii palju, et kasutusluba ei taheta «niisama anda». Mis on see, mis linnaametnikega asju ajades toob lahenduse? Mõned saavad ju lube, aga mina ei saa. Mingid «võlupaberid»?

Mulle öeldi: «Kui anname teile kasutusloa, siis peame andma ka teistele!» (Mul on kaks naabrit, sama probleemiga.) Vastasin, et andku siis, miks mitte! Kas minust tahetakse teha musternäide teistele, näidates, et asjad nii lihtsalt ei käi?

Nende ametnike «hea tahtmise» juures – mida olen liigagi palju kogenud – ei tohiks kasutusluba olla pea ühelgi Tallinna korteril või majal, olgu uued või vanad. Perfektseid ehitisi või laitmatuid dokumendipakke ei ole olemas. Ikka leiab midagi, mida on «vaja» pisut ümber teha.

Olemas on ainult ametnikud, kelle nõuded – ja isu – ei lõppe kunagi otsa. Mina sellest aru ei saa, miks nad nii käituvad.

Inimsõbralikkust ja vähem bürokraatiat!

Teenuste ja toimingute digiteerimine on väga hea ja vajalik, kuid mida see lõpuks annab taolise juhtumi puhul, kui välkkiired elektronid peavad ootama kuid või aastaid ametniku nupulevajutamist? Rääkimata inimesest ehk linna tavakodanikust, kes võib nõrgema närvikava korral masendusse langeda.

Kui kuskil on olemas uus Kafka, siis jagan talle oma kogemused ning säästan lehelugejaid paljudest – olgugi harivatest, kuid küünilistest – detailidest.

Paberite (või pigem mulle mõistmatu ametnike suhtumise) kohaselt ma justkui ei tohiks oma inimväärses ja ehituslikus mõttes korras olevas korteris elada.

Kõige naljakam, kui nii võib öelda, on see, et sain varem – linnavalitsuses – ennast antud korterisse sisse registreerida, sest olen korteri seaduslik omanik ja maksan linnale selle korteri eest maamaksu. Minusuguselt «pool-illegaalilt» võib ka raha nõuda ja võtta, eks ole? Raha ei haise.

Ootan Tallinna linnavalitsuse muutumist inimsõbralikuks ja märkimisväärselt vähem bürokraatlikuks. Valimisloosungid mind ei veena. Tahan näha reaalseid muutusi. Eespool kirjeldatud probleem on osa tegelikust elust ja vajab lahendamist.

Aga loodetavasti mitte nii, et linnavalitsus ja munitsipaalpolitsei tõstavad mind kuuse alla, mille puhul palun näidata kuusealuse ametlikku kasutusluba.

Tagasi üles