Kogu kõrgelennuline debatt Euroopa tulevikust ei ole väärt mitte kõige vähematki, kui pühapäeval puhkenud konflikt Kataloonia ja Hispaania keskvalitsuse vahel ei leia oma lahendust Hispaania kui demokraatliku õigusriigi raamides ja piirides, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.
Euroopa Liit on projekt, mis tekkis sõjaohu kõrvaldamiseks riikide – esmajoones Saksamaa ja Prantsusmaa – vahelt. Selle ülesandega on EL suurepäraselt toime tulnud. Paraku ei ole riikide lepitamine kõik, mida on vaja teha konfliktide välistamiseks Euroopas. EL on jäänud riikide liiduks, visioonid regioonide Euroopast on endiselt visioonid.
Niipea kui kaalul on riigi olemasolu, taaskäivituvad needsamad instinktid, mis on ELile nii võõrad ja vastumeelsed – ürgsed, vägivaldsed instinktid. See, et läänelikud demokraatiad pole omavahel sõtta läinud, ei tähenda, et läänelikult demokraatlik riik loovutaks vägivallata midagi, mis talle kuulub. Vastupidiseid näiteid on – Suurbritannia näiteks, lubades Šotimaa referendumit –, kuid need on erandid, mis kinnitavad reeglit. (Vaadakem mh ka Gibraltarit.)
Riigi institutsioon jääb endiselt ELi Achilleuse kannaks. Liikmesriikide tegevusse sekkub ühendus vaid siis, kui need on väikesed (nagu Austria) või vanemate olijate vaatepunktist vähem tsiviliseeritud (Poola ja Ungari). Selliselgi juhul on tegemist distsiplineeriva moraalilugemisega ja ei millegi enamaga.
EList ei pruugi olla kerge lahkuda, kuid nii paradoksaalne kui see pole, ei kaitse ühendust mitte miski lihtsa reeglitele vilistamise eest. Hispaania on riik, mis on Kataloonias kõigile meenutanud, et tema demokraatia on vaevalt 40 aasta vanune – ehk mitte enam kui pool põlvkonda kinnistunum kui Eesti oma.
Asja ei tee lihtsamaks, et Hispaania unitaarriiklus on ajalooliselt paljas teip sügavatel lõhedel. Kataloonia on riigi kõige väljapaistvam osa majanduslikult, mitte etniliselt eripäralt. Viimane au langeb baskidele, kelle iseseisvuslased Kataloonias toimuvat huviga jälgivad. Mitte ilmaasjata ei ole Hispaania üks neist ELi liikmetest, kes keelduvad tunnustamast Kosovot.
ELi n-ö struktuursed võimekused on hetkel ennetavas šokis. Jean-Claude Juncker, kes vähem kui kuu aja eest lubas endale öelda, et respekteeriks katalaani referendumi tulemust, vaikib. Veel vähem on öelda ELi liikmesriikide ülemkogu presidendil Donald Tuskil. See ei tähenda, et ELil puuduks igasugune võime olukorda mõjutada. See on olemas võtmeriikidel, kelleks on Saksamaa ja Prantsusmaa.
Angela Merkel ongi telefonitsi vestelnud Mariano Rajoyga, küsimaks selgitusi politsevägivalla kohta. Kuid ei Merkel ega Saksa juhtivad kommentaatorid kahtle, et ELil puudub küsimuses kompetents – ning et konflikt tuleb lahendada Hispaania õiguslikus raamistikus.
Olukord sarnaneb teatud mõttes 2008. aasta Venemaa-Gruusia sõjaga, mille vaherahu autorlus kuulub Nicolas Sarkozyle. Prantsusmaa juhtus tol hetkel olema ka ELi eesistujamaa, kuid sellega sarnasus Eestiga piirdub. Sarkozy Prantsusmaa presidendina oli lahenduses esmane, tema staatus ELi eesistujana teisejärguline.
Võib arvata, et Emmanuel Macronil on üsna kummaline tunne. Vaevalt nädala eest pidas ta oma programmilise Euroopa-kõne, nõudes «suveräänset, demokraatlikku ja ühendatud Euroopat». Praegu vaadatakse tema poole lootuses, et ta suudab naaberriigi võimudele aru pähe panna, enne kui on hilja igasuguse Euroopa jaoks. Ta ei pea seda tegema mitte üksnes visionäärina, kelle Euroopa-nägemus sellest sõltub. Hispaania naabrina jagab Prantsusmaa nii ajaloolist Katalooniat kui Baskimaad.
Kõik üleskutsed Eestile midagi ette võtta kas ELi eesistujana või lihtsalt eetilis-moraalsest vastiseseisvunud väikeriigi kohusetundest, on kas eksitavad või lihtsalt ignorantsed. Meil on ajalooline võimalus, kasutades Jacques Chiraci sõnu, vait olla. ELi eesistujana ei ole meil muud kohust kui mitte takistada ühiste institutsioonide toimimist. Kui need ei toimi, kuulub kohus nad toimima panna riikidele, kelleta nad nagunii ei toimiks, esmajoones Saksamaale.
Saksamaa on põhimõtteliselt keeldunud vastutamast teiste riikide majanduslike pankrottide eest, ja seetõttu on vähe lootust ka Macroni visioonil. Kuid EL riigi poliitilis-moraalne pankrot on midagi, millele tänane Berliin selga keerata ei saa.
Meile endile on paremal juhul tegemist meditatsioonikohaga. Võime endalt küsida, nagu tegi seda üks lõuapoolik sotsiaalmeedias: «Eestile ei meeldi Kataloonia iseseisvus? Aga Eesti iseseisvus meeldis Eestile küll.» Kogu vaidlus selle üle, kas Kataloonial on õigus iseseisvusele, käib kaugelt üle meie peade. Eestis pole kedagi, kes sellele küsimusele üheselt suudaks vastata.
Vaid üks konstruktiivsemat sorti järeldus on juba praegu võimalik. Vastamaks küsimusele nagu Kataloonia õigus iseseisvusele, on meil üha vähem mõtet minna tagasi ajalukku. Otsus ei langenud kunagi keskajal sellega, kas Kataloonia oli piisavalt kõrge staatusega omaette feodaalne üksus. Otsus langeb praegu, praegustes oludes ja praeguste inimeste tahte ja tahtmatuse kontekstis.
Selles mõttes pole kahtlust, et Hispaania keskvalitsus tegi printsipiaalse politseivägivallaga suure vea. Võibolla saatusliku. Ei ole midagi, mis seoks ja toidaks embrüonaalseid protsesse paremini kui ühise vaenlase tehtud ülekohus. Läinud pühapäevast võib saada päev, mil Kataloonia hobusele tegelikult avanesid Hispaania talli uksed.
Vägivalla kasutamisega tõstis Madrid ühtlasi raskused ajaloo kaalul ringi omaenese tuntavaks kahjuks. EL võib olla arg ja aeglane, kuid mitte keegi ei saa öelda, et ta end lõpuks ei sätiks ühele joonele ajaloolise õigluse kaarega.