Jah, Saksamaa valimised võitis Angela Merkeli partei. Aga võitis, kaotades eelmiste valimistega võrreldes üle poolesaja koha. Hollandi kevadised valimised võitis liberaalse Mark Rutte partei. Aga võitis, kaotades viiendiku varasematest kohtadest. Prantsusmaa presidendivalimised võitis tsentristlik Emmanuel Macron. Aga mäletate, kui närviliselt see läks?
Sest esimeses voorus astus talle paremuselt teisena valusalt kandadele parempoolne Marine Le Pen, kes eelmistel valimistel jäi selgelt kolmandaks. Hollandis tuli Rutte erakonna järel teiseks parempoolse Geert Wildersi partei, kes suurendas oma kohtade arvu parlamendis tervelt kolmandiku võrra. Saksamaal tegi tugevuselt kolmanda tulemuse parempoolne AfD, kes eelmistel Bundestagi valimistel jäi selgelt joone alla.
Meeldigu see või mitte, kuid vaadates, kes tõuseb ja kes langeb, on tänavu olnud pigem võitjad parempoolsed jõud, keda paljud peavad äärmuslikeks.
Eesti eesootavad valimised on tähtsuselt küll väiksemad kui Prantsusmaal, Hollandis ja Saksamaal, aga pole põhjust vastu vaielda Maalehe kolleegi Argo Ideoni prognoosile, et 15. oktoobril saabub Konservatiivse Rahvaerakonna päev. Kusjuures terendavat võiduteed, irooniline küll, on aidanud neile sillutada Eesti juhtivad, seni valdavalt võidukad erakonnad.
Nood võidukad erakonnad on olnud nii ametis oma senise edu nautimisega, et pole vaevunud kõrgustest õieti allagi vaatama. Nii pole nad märganud, et seal all on suur hulk inimesi, keda nad sõnagagi ei kõneta. Seda saab nimetada eliidi kõrkuseks, ülbuseks ja hoolimatuseks.