Ivo Pilving: kaevata tasub. Kui on vaja

Ivo Pilving Foto: Riigikohus

Alanud õigusemõistmise nädalal tasub meenutada, et Eestis ei ole kohtud loodud ainult karistama. Igaüks saab algatada kohtuasja, kui talle on naaber, äripartner, linnavalitsus või maksuamet liiga teinud, kirjutab riigikohtu halduskolleegiumi esimees Ivo Pilving.

Eraisikute omavahelistes tülides on see võimalus eksisteerinud pikka aega ja jätnud jälje kirjandusklassikassegi. Riigiga kohtuskäimine on veidi noorem, Eestis nüüdseks sajandivanune nähtus.

Siinkohal mühatab mõni: «Ega kohtus niikuinii peale päti keegi õigust saa…» Liiati olevat kohtuskäimine aeganõudev ja hingematvalt kallis. Soovitan müüte mitte uskuda. Võiksin loetleda palju edulugusid, kus tõsise murega Eesti inimene on seljatanud kohtus riigiasutuse või suurfirma.

Kohtu abiga on kodanikud saanud kätte neile seadusega ette nähtud lasteaiakoha, pensioni või hädavajaliku ravi, aga tõmmanud ka pidurit läbimõtlematult kavandatud tuuleparkidele. Kohtust on leitud rohtu, kui ametnikud on venitanud planeeringu menetlemisega. Ettevõtjad on vabanenud liiga loominguliselt määratud maksudest, vaidlustanud edukalt konkurentsipiiranguid ning pannud seisma ebaausaid hankeid.

Avaliku võimuga vaidlemisel ei ole Eestis tarvis tasuda hingematvaid lõive ega kullata üle advokaate. Halduskohus aitab koguda tõendeid ja peab kohaldama seadust õigesti, sõltumata asjaosaliste juriidilisest vilumusest. Sotsiaalabi valdkonnas on kaebuse esitamine suisa lõivuvaba, nõnda ei saa töötukassaga otsuse vaidlustamisel tekkida kuluriski (vt Mari Saat, «Üles, Narayama mäele!», PM 27.09). Menetlusaja standardiks peetakse Euroopas ühte aastat kohtuastme kohta, meil on see näitaja neli-viis kuud. Eriti kiireloomulistes asjades rakendab kohus ajutisi abinõusid juba poolelioleva vaidluse ajal.

Igat pisiasja ei pea kohus tõesti võtma arutada, vähemalt mitte täie auruga (vt Nils Niitra, «Enne kui kaebad, mõtle», PM 20.09). Kuid umbes 19. sajandi keskpaigas jõudis kodanikuühiskonna ja õigusriigi areng kultuurriikides niikaugele, et põhimõttelist võimalust riigiametnikega vaielda hakati pidama elementaarseks.

Kohtuliku kontrolli peamist väärtust ei nähta reaalselt tühistatud haldusotsustes. Ka kahtluse korral, kui hinges kripeldab, kas ametnik on meiega õigesti käitunud, peab südame rahustuseks saama paluda asja järele katsuda kogenud ja erapooletul hindajal. Pelgalt vaidlustamise võimalus distsiplineerib riigiaparaati.

Ajalugu on õpetanud, et piiramatu võimutäius ei sünnita head ja tarka valitsejat, vaid viib alati omavolini. Mingist rahva võimust ei maksa unistada, kui ametnikud ei järgi seadusi. Seadusi aga ei järgita, kui puudub erapooletu kontroll. Sõltumatusest pole omakorda juttu, kui enda tuleviku kindlustamiseks peab kohtunik otsustamisel püüdma palehigis kellelegi meeldida: kohtumaja juhile, justiitsministrile, ajakirjanikele või kogu rahva nimel kõneleda üritavale poliitikule.

Vaadates ajalukku, sai teoreetiliselt ametnike peale kohtusse kaevata isegi tsaariajal. Häda oli aga just selles, et kohus polnud teistest võimuharudest piisavalt lahutatud. Täpselt sada aastat tagasi (1917) püüdis kokkuvarisev impeerium veel päästa, mis päästa annab. Kiiruga asuti looma sõltumatut halduskohtute süsteemi.

Kommunistid tegid sellele katsele kiire lõpu Venemaal, kuid mitte Eestis. Juba 1918. aasta 24. veebruari manifestis nõuti, et valitsusel tuleb «viibimata kohtuasutusi sisse seada kodanikkude julgeoleku kaitseks».

Veel Vabadussõja päevil kehtestati «Administratiivkohtu-kord». Selle võimalusi kasutasid Eesti inimesed agaralt. Ainuüksi riigikohtu administratiivosakond (praeguse nimetusega halduskolleegium) lahendas kahe ilmasõja vahelisel ajal üle 16 000 vaidluse. Tegeldi maksude, muuhulgas maiusainete maksuga, maareformi ja pensionidega, aga ka omavalitsuste piiride muutmise asjadega.

Tsaarivõimu ajal väljaõppinud kohtunikel tuli olla teerajaja. Tihti polnud asjakohaseid seadusi. Eesti riigi ehitamisel tuli lähtuda ka «seaduse üldmõttest». Riigikohus võttis järgnevail aastail selge sihi: siirduda politseiriigist õigusriiki. Ametnikel, isegi ministritel – seda koguni sõjaseisukorra erivolituste kasutamisel – tuli hakata kodanikele oma otsuseid põhjendama.

Kuigi Nõukogude okupatsiooni ajaks katkes halduskohtupidamise traditsioon sootuks, polnud 25 aastat tagasi tarvis hakata halduskohtuid üles ehitama nullist. Ka tugeva ajaloolise vundamendi teene on see, et saan lehelugejale soovitada siiralt ja kõhklemata Eesti kohtuid usaldada ning kaevata, kui on vaja.