Naine hoidmas lipukesi ja Nõukogude Liidu juhi Jossif Stalini portreed miitingul, kus tähistati Krimmi Venemeega liitmise aastapäeva.

FOTO: SCANPIX

Venemaal on oodata muudatusi alles siis, kui praegu tooni andvad nõukogude mentaliteediga inimesed tulevad eest ära nii riigi juhtimises kui ka ühiskonnas, kirjutab Tartu Ülikooli riigiteaduste tudeng Aleksei Jašin.

«Inimene, kes koges vabadust ja täiel määral nautis oma õigusi tõelise kodanikuna, ei naase piiravate eeskirjade ja kehtestatud dogmade videvikku.» (Andrei Kozõrev, «Russia and Human Rights.» Slavic Review 51 (2): 288)

Juba 18 aastat järjest on Venemaal võimul olnud samad tegelased. Eelnevate valimiste tulemused näitavad, et rahvas on suurriigi eestvedajate tööga näiliselt ülimalt rahul. Vaatamata madalale valimisaktiivsusele sai Ühtne Venemaa möödunud aastal 76-protsendise toetusega 343 kohta riigiduumas. 2012. aastal sai ülekaaluka 64-protsendise toetusega presidendiks taas Vladimir Putin.

Tänaseks on toimunud Venemaa sise- ja välispoliitikas mitu olulist sündmust, mis on mõjutanud nii riigisisest elu kui ka seeläbi rahva meeleolu. Märtsis ja juunis toimunud üleriigiliste miitingute taustal tundub, et vähemuses olev võimukriitiline elanikkond on aktiveerumas. «Dissidentide» meeleolud on võimuvastased ja nad taotlevad võimuvahetust. Mis aga sunnib inimesi avaldama meelt võimu vastu ja millised muutused on oodatud?

Maailma jaoks tavaline trend kerkib esile ka Venemaal – sotsiaalmajanduslik tase on langemas ja rahva rahulolematus võimu suhtes on tõusmas. Nafta hinnalangus ja lääneriikide sanktsioonid põhjustasid rubla odavnemist ja muutusi elustandardites: ligikaudu 20 miljonit venelast elab vaesuses. Samal ajal on miinimumpalga ja elukalliduse vahel suur lõhe.

Toidupood Venemaal / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Olukorra stabiliseerimiseks mõtleb valitsus välja ebapopulaarseid reforme. Näiteks korjab juba pikemat aega töös olnud maksusüsteem Platon lisamaksu veokijuhtidelt (üks põhjustest, miks keskmine toidukorv on kallinenud), et teha lõpuks maanteed korda. See muudatus põhjustas proteste veokijuhtide seas ja nii mõnigi avaldas tööseisakuga meelt selle vastu. Võimu vastu meelestatud kodanikud spekuleerivad, et taolised seadused on seotud korruptsiooniga.

Tõsi see on, et enamik ainult riigimeediat tarbivad inimesed, ei suuda seostada elatustaseme halvenemist poliitilise suunaga. Julgen väita, et seevastu enamik meeleavaldajatest tarbib alternatiivallikaid. Kuigi mõttekoda Freedom House tunnistas interneti Venemaal «osaliselt vabaks», annab televisiooni langev populaarsus põhjust loota, et meediaväli on rikastumas just tänu internetile.

Maksusüsteemi vastu protestivad Vene veokijuhid / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Kruvide kinnikeeramine või võitlus ekstremismiga?

On põhjust arvata, et need kaks käivad käsikäes. Nii sai tuntud videoblogija Ruslan Sokolovski 3,5 aastat tingimisi vangistust, sest solvas oma videotega usklike tundeid. Jehoova tunnistajad on mõistetud Venemaal ekstremistideks, nende tegevus ja jumalateenistused on nüüdseks keelatud. Rahalisi trahve või tingimisi karistusi on saanud ka inimesed, kes väidetavalt õhutasid separatismi või riigipööret, avaldades meelt sotsiaalmeedias ning jagades pilte, luuletusi ja blogipostitusi.

Eriti märkimisväärsed on süüdistused Ukraina kontekstis. Siinkohal süüdistatakse neid, kes keelduvad tunnustamast Krimmi Venemaa territooriumina ja avaldavad meelt selle vastu.

Inimesed ei ole rahul ekstremismivastase seadusega eelkõige selle ebamäärasuse tõttu. Kodanikud täpselt ei tea, millised tegevused või ütlused on seaduse järgi äärmuslikud. Paljud süüdistused on rahva silmis ebaõiglased. See on viinud omakorda inimesed protestima. Online-petitsioon seaduse tühistamiseks korjas vajalikud 100 000 allkirja, kuid valitsus lükkas selle tagasi. Võimukriitilised allikad on nimetanud mainitud seadust ebainimlikuks. Nende arvates see ei enneta terrorismi (ametlik seaduse eesmärk), vaid pigem õhutab seda, toodab inimestes viha võimuorganite vastu.

Vene märulipolitsei tegutsemas meeltavaldava rahva vastu / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Poliitiline opositsioon on tegutsemas täies hoos järgmise aasta presidendivalimiste eel. Siinkohal on tähelepanu pälvinud Aleksei Navalnõi ja tema korruptsioonivastane fond. Fondi tegevuse raames on loodud palju dokumentaalfilme, kus räägitakse võimulähedaste ja võimulolevate inimeste rikkusest ning väidetavast korruptsioonist. Fondi tegevus on kulmineerunud filmiga peaminister Dmitri Medvedevist. Videot on vaadatud Internetis üle 20 miljoni korra ja sellele järgnesid Navalnõi üleskutsed koguneda märtsis ja juunis korruptsioonivastastel miitingutel üle kogu Venemaa. Vene meediagrupi RBC andmetel osales miitingutel kuni 150 000 inimest riigi kümnetes linnades, vahistati vähemalt 600 inimest. Tegu oli suurima võimuvastase miitinguga pärast Bolotnaja platsi proteste.

Vene keskmeedia vaikus eelneva sündmuste puhul paneb mõtlema traditsioonilisele tsensuurile. Samas, Levada keskuse andmetel langes märtsikuuga Medvedevi toetus rahva seas 10 protsendi võrra ja on hetkel 42 protsendi tasemel.

Mäletatavasti 2011. aastal algas Venemaal kaheaastane võimuvastaste miitingute sari. Tol ajal avaldas rahvas meelt võltsimiste vastu valimistel ja liikumise peamiseks loosungiks oli «ausate valimiste eest».

Venemaa president Vladimir Putin / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Grani.ru andmetel kogunes 10. detsembril 2011. aastal Bolotnaja platsi miitingule kuni 150 000 inimest ning samal päeval toimusid meeleavaldused umbes 150 linnas nii Venemaal kui ka välismaal. Ainuüksi Moskvas vahistati umbes 5000 inimest meeleavalduste sarja käigus.

Miks aga vaibusid Bolotnaja platsi protestiliikumised ja kuidas nad erinevad tänapäevasest rahva meeleolust?

Esiteks soovin taas kord rõhutada sotsiaalmajanduslikku seisu. Bolotnaja platsi miitingute ajal oli Venemaa sisemajanduse kogutoodangu maht maailmas 6. kohal ning venemaalaste sissetulekud kasvasid. Seejärel tuli 2014. aastal Krimmi anneksioon, mis taastas Putini reitingut pärast meeleavaldusi. Praegu on Venemaal aga majanduslik kriis ja minu hinnangul Krimmi-laadne poliitiline skeem ei taastaks enam võimu populaarsust. Selle põhjuseks on rahva kasvav arusaamine, et elutaseme langus on seotud anneksiooniga.

Kas tulevik on noorte kätes?

Paljud panid tähele, et suur osa 26. märtsi protestijatest olid 30-aastased ja nooremad inimesed. On arvatud, et noored on Venemaal apoliitilised, kuid hetkel võib järeldada vastupidist. Olen kuulnud arvamust, et Vene keskmeedia sisu on loodud nõukogudeaegsete inimeste poolt samasuguste inimeste jaoks. Sellega taheti öelda, et võimumeelse meedia kontseptsioon ei toimi noorte peal. Enamik noori ei tarbi televisiooni, vaid kasutab informatsiooni saamiseks internetti. See on aga peamine platvorm võimukriitiliste allikate jaoks, kus tegutseb Navalnõi ja teised blogijad.

Ajakirjaniku Vladimir Pozneri arvamusel on Venemaa suurimaks probleemiks tänapäeval nõukogude inimeste valitsemine, sel ajal, kui elukorraldus on ammu muutunud. Tema tagasihoidliku prognoosi järgi hakkab riigivõim demokratiseeruma siis kui nooremad, vabama Venemaa esindajad, jõuavad võimule ehk umbkaudu 10 aasta pärast.

Koolilõpetaja Venemaal / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Võttes kokku arutelu, tundub, et praegu on võimuvastane elanikkond Venemaal kogu Putini ajastu jooksul oma aktiivsuse tipus ja selleks on kolm peamist põhjust. Esiteks põhjustab sotsiaalmajandusliku taseme langus rahulolematust võimuga. Samal ajal režiim on karmistumas. See väljendub teo- ja sõnavabadust piiravates seadustes, mis meelestavad kodanikke võimuorganite vastu. Vürtsi lisavad opositsioonilised poliitikud. On saabunud õige aeg nende tegevuste jaoks ning võimuvastane resonants vajab eestvedajaid.

Noorte venemaalaste osalus ja kogu võimuvastase liikumise aktiviseerumine annab alust arvata, et tulevikus ootavad Venemaad muutused. Muutuseks võiks olla riigi demokratiseerumine ja seda seepärast, et vabadust nautinud kodanik ei naase tahtlikult piiravate eeskirjade ja kehtestatud dogmade videvikku.