Hardo Pajula

FOTO: Erik Prozes

Keskmist läänlast ei ole olemas, selle asemel on globaliseerumisprotsessi võitjad ning kaotajad, kirjutab kolumnist Hardo Pajula.

«Ei, inimene on avar, ta on koguni liiga avar, mina ahendaksin teda väheke,» kurdab Dmitri Karamazov oma noviitsist vennale üsna romaani alguses. Kuigi pulbitseva Dmitri eneseahendamisharjutus lõppeb läbikukkumisega, on meie liigil tervikuna mõnevõrra paremini läinud. Väikesel osal maakerast on enda kitsendamine viimase paarisaja aasta jooksul ajutistest ränkadest tagasilöökidest hoolimata õnnestunud lausa suurepäraselt. Lipsustatud ja lõhnastatud šimpanside kohta on meil tõesti päris palju ette näidata: mikroprotsessorid, kuukulgurid, valuvaigistid ja mitmekesisusvolinikud.

«Ükski puu ei või küündida taevasse, kui tema juured ei ulatu põrgusse,» on inimese avaruse kohta märkinud Carl Jung. Tehnoloogilise edukäigu vilju on korjatud nii ülemistelt okstelt kui ka alumistelt juurtelt. Tsiviliseeritud ühiskond, mille olemasolust teaduse, tehnika, üldise elujärje ning rafineeritud tundeelu jätkuv areng lõppeks sõltub, eeldab aga eelkõige vastastikku prognoositavat käitumist. See tähendab iseäranis põrgu poole tungivate juurte äralõikamist, olgugi selle hinnaks siis pealegi kahanenud kasvuvägi.

Pärast viimast jääaega on inimesed ehitanud põrgulikku kaosemerre üha uusi korrasaari. Lõpuks on meri nad kõik enda alla matnud. Tõsi küll, mitte jäljetult, sest vahepealsesse kaosesse kistud kultuuride elemendid on mingites uutes kombinatsioonides ja mutatsioonides hiljem jälle pinnale kerkinud.

Kultuuriline evolutsioon kujutab endast seega vastust inimmõistust ümbritsevale müsteeriumile, mille allikas on nii haaramatu universum kui ka inimene ise. Iga korrasaar on olnud ajutine mudel sellest, kuidas käituda konkreetsel ajal ja konkreetses kohas. Et eelmainitud eksistentsiaalne saladus on lahendamatu, siis on iga kultuur määratud viimaks hääbuma.

Kultuuriline evolutsioon aimab järele bioloogilist. Ühte universumi nurka heidetud elu kui nähtus seisab vastamisi samasuguse probleemiga nagu igaüks meist: see on ümbruse hoomamatu komplekssus. Elu reageerib lõpmatule komplitseeritusele lõpmatu mitmekesisusega. Sarnaselt eelnimetatud korrasaartega on iga geenikombinatsioon ajutine vastus konkreetsele probleemile ja seetõttu samuti ajalik. Kultuurilisel evolutsioonil on seega sadade miljonite aastate pikkused bioloogilised juured.

«Meie kogemuste maailma – meie «keskkonda» – iseloomustab prognoositava ja kontrollitava pidev läbipõimitus prognoosimatu ja kontrollimatuga,» kirjutab Kanada psühholoog Jordan Peterson raamatus «Tähenduse teejuhid». «Vähemalt kujundlikus mõttes koosneb universum «korrast» ja «kaosest». Kummalisel kombel näib meie närvisüsteem olevat kohanenud just selle «kujundliku» universumiga,» jätkab ta samas.

«Tuntu» ja «tundmatuse» sfääride pidev vastasmõju ongi Petersoni sõnul kõnealuse «kujundliku» universumi defineeriv tunnus. Inimese aju on nende kahe piirkonna igavikulisusega kohanenud: meil on üks töörežiim tuntud ja teine režiim kaardistamata territooriumi jaoks. Sel kombel korraldatud aju ehitab pidevalt tundmatust maailmast tuttavat.

Seni, kuni me püsime oma ajutisel korrasaarel, kuni maailm säilitab oma tuttava näo, kuni meie plaanidel ja tegevusel on etteaimatavad tagajärjed, valitseb kord ka meie psüühikas. Kui saarele saabub võõras (loodusnähtus või teine hõim), siis emotsioonid vallanduvad, ja vallanduvad seda jõulisemalt, mida võõram on kõnealune nähtus.

Nagu äärmuslikesse tingimustesse sattunud sõdurid saavad kinnitada, peituvad iga inimese «minas» tegelaskujud, kellega kohtumine võib põhjustada selles inimeses endas posttraumaatilise stressi. Suur osa siinsest rahvast on õnneks oma elupäevad seni veetnud «normaalsetes» oludes ja suur osa põhjustest, miks me selliste olude jätkumist soovime, seisneb just selles, et me ei taha oma psüühe võikamate tegelastega kunagi kohtuda. Tänu kultuurikihile võime elada neist koguni õndsas teadmatuses. Meie korrasaarte ühised maakaardid võimaldavad meil omavahel üldjuhul päris kenasti hakkama saada.

Ühte kultuuri kuuluvate inimeste käitumine on vastastikku etteaimatav ja just meie tegevuse ligikaudne prognoositavus on see, mis võimaldab meil oma emotsioonid vaos hoida. Ent nagu iga saart ümbritseb definitsiooni järgi vesi, nii piirab iga kultuuri eksistentsiaalne kaos. Varem või hiljem uhub meri rannale mõne tuntu terviklikkust ohustava anomaalse nähtuse.

«Anomaaliad ilmnevad kaose ja korra vahelisel piiril ning nad on üheaegselt nii ähvardavad kui lootusrikkad,» kirjutab Peterson. Kumb aspekt – ähvardus või lootusrikkus – on ülekaalus, sõltub peaasjalikult sellest, kas kontakt anomaaliaga on vabatahtlik või pealesurutud. Oma rolli mängivad muidugi ka nii anomaalia kaalukus – meteoriit on kõigile ühtviisi surmav – kui ka tõlgendaja hingelaad. Ühed näevad tundmatus eelkõige võimalust, teised on ettearvatuse säilitamise nimel valmis kapselduma tuntusse – nii lootusetu kui see katse ka pikas perspektiivis ei oleks.

Viimase paari inimpõlve jooksul on maakera hõlmava korraarhipelaagi kõigi saarte randa enam-vähem ühel ajal saabunud anomaalia nimega globaliseerumine. Et tegemist pole tühipalja teokarbiga, on see nähtus käivitanud needsamad instinktid, millega meie kauged sugulased reageerisid kiskja vaatevälja ilmumisele. Tulemusena on kogu populatsioon närviline, seda aga eri põhjustel.

Läänes hakkab arusaam üleilmastumisest aegamisi muutuma. Kui veel paarkümmend aastat tagasi valitsenud ökonoomilise müüdi järgi pidi piirideta kauplemine kogu arhipelaagis viimaks elatustasemed ühtlustama, siis nüüd näivad meid selle eesmärgini viivat pigem järjest hoogu koguvad migratsioonivood. Teises stsenaariumis jõutakse samale sihile ilmselt palju kiiremini ja seetõttu on too võimalus keskmisele läänlasele ka palju eemaletõukavam.

Ent «keskmine läänlane» on teoreetiline konstrukt: globaliseerumisel on omad võitjad ja kaotajad. Me teame hästi, kust neid otsida. Esimesed leiame metropolide kõrgete klaashoonete ülemistelt korrustelt ja kõikvõimalikest «loomelinnakutest», teiste areaaliks on ääremaastuvad postindustriaalsed «roostevööndid». Nii oli see juba globaliseerumise esimeses etapis. Teine faas on pildi veel kirjumaks teinud.

Suhtelises plaanis on kodusõja eest läbi Sahara Pariisi ilmetusse eeslinna jõudnud hutu üleilmastumisest kindlasti rohkem võitnud kui samal ajal Eiffeli tornile avaneva vaatega katusekorterisse kolinud prantslasest sümbolanalüütik. Läänes võimul olev multikultuursuse ja piirideta maailma eeliseid propageeriv poliitiline klass toetub seega laiale koalitsioonile, mille ühes servas on kodusõja eest päkad teinud hutu ja teises oma penthouse’i rõdul uut šampanjat avav mustkunstnik. Asjaolu, et maagi korterit võib koristamas käia seesama sõjapõgenik, tugevdab seda liitu veel.

Kõik oleks kena, kinnitatakse meile kõrgetes klaashoonetes asuvatest meediakontoritest, kui seal kuskil kaugel-kaugel silmapiiri taga ei elaks need valgustamata pärismaalased, kelle võõraviha ähvardab kogu kupatuse kummuli keerata. See ohtlikult ühekülgne tõlgendus vaatab mööda tõsiasjast, et selles loos on ühine hirm, aga erinevad võõrad. Tõdegemgi siis kokkuvõtteks eelkõige seda, et kõik selle saaga osalised on inimesed, kõigi vari ulatub Jungi sõnul põrgusse ja tõsiasi, et osa seltskonnast ei näe endale sellest aru andvat, ei tee seda keerulist olukorda sugugi lihtsamaks.

Kuivõrd meie ees seisev probleem on igavikuline, on seda õnneks ka lahendus: lõpetame üksteisele valetamise ja kohtume tundmatuga vabatahtlikult, kui võimalik, siis koguni heatahtlikult.