Juhtkiri: kuidas tuleks suhtuda Kataloonia referendumisse?

Kataloonia iseseisvumist toetav meeleavaldus. Foto: AFP / Scanpix

Kui üks rahvas tahab teostada enesemääramisõigust, siis kes võiks suuta seda paremini mõista kui meie, eestlased, kes me oleme võidelnud end iseseisvaks, kaotanud pooleks sajandiks oma riigi ning selle siis tagasi saanud? Seda muidugi juhul, kui paralleel meiega üksühele paika peaks. Aga ei pea. Hispaania Kuningriik ei ole Nõukogude Liit, Kataloonia ei ole selle okupeeritud ja kõikvõimalikul viisil represseeritud osa.

Puhtalt rahvusvahelise õiguse seisukohalt pole Kataloonias kohalike võimude korraldatud iseseisvusreferendum legitiimne. Seepärast ei ole ka Euroopa riigid toimunut tunnustanud. Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni hea tava koodeksi tingimustele see ei vasta.

Hispaania on toimiv demokraatia, kõnealune referendum eirab kohalikku õigusruumi; rahvahääletuse ajakava ja läbiviimise kord on ebamõistlikud. Ühendkuningriigi ja Kanada seadustes on piirkondlik eraldumisreferendum lubatud, Hispaania seadused ei laseks seda aga teha ka siis, kui valitsus hirmsasti sooviks. Seega ei saa piirkonda võrrelda Šotimaa ega Quebeciga, kus iseseisvusreferendumid tehti.

Kataloonial on ulatuslik autonoomia, puhtalt katalaanikeelne haridussüsteem ja ametlik asjaajamine. Piirkonna elanikel on samad põhiõigused ja -vabadused mis teistelgi ELi kodanikel. ÜRO rahvaste enesemääramisõigust puudutav resolutsioon ei näe sellisel juhul ette demokraatliku õigusriigi murendamist. Katalaanid ei kannata mingit võrdlust Nõukogude Liidu rõhutud rahvastega.

Just referendumi vildakas alus tingib olukorra, kus seda tõttavad ära kasutama provokaatorid, kes haistavad alati võimalust ebastabiilsust külvata. Seltskonnad, kelle poliitilistes huvides pole tugev ja ühtne Euroopa, vaid näiteks hoopis «vaba» Krimm Venemaa koosseisus. Kohalikud liidrid, kes seisavad enda sõnul rahva eest, peaksid ka tajuma, kellega nad ühele poolele satuvad. Pole juhus, et eile märgati Vene netitrollide tegevuse ulatuslikku aktiivsust Hispaania suunal. On ilmne, et üles köetud pinged ei ole Kataloonia rahva ning majanduse huvides – arvestades näiteks turismi tähtsust piirkonnale.

Kuid keskvõim ei tohi probleemile läheneda vaid jäigalt jõupositsioonilt. Vägivald sünnitab üksnes uut vägivalda, selle mõistmine peaks olema selge tegelikult mõlemale poolele. Tuleb rahumeelselt läbi rääkida, selle asemel et külvata pingeid ning tekitada ärevust. Kui põhiseadus ei võimalda piirkondlikke referendumeid, siis võiks Madridi keskvalitsus korraldada näiteks üleriigilise hääletuse, mille puhul saaks eraldada piirkondlikud hääled.

Kahjuks on praegu olukord järjest halvenenud ning piltlikustades istutakse laua taga ning helbitakse suppi otse keevast katlast. See ei saa ilmselgelt anda head tulemust katalaanidele, Hispaaniale ega ka ELile.