Siiri Sisask: oleks parem, kui poliitikud ei tülitaks noori oma mesijuttudega

Siiri Sisask Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Hiljuti avastasin poolkogemata «avalikust ruumist» ühe üleskutse, mis pani mind sügavamalt juurdlema. Nimelt oli seal kirjas: «Poliitik, kõnele noorega! Noor, tule valima!»

Kui vaadata poliitilist toimetamist Eestis üldisemas plaanis, kuidas ja mismoodi kodanikuühiskonna eiramine iga päevaga üha kindlamaid jooni on võtmas (Rail Baltic, metsaga seonduvad küsimused, ulmeprojekt Suure Emajõe äärde, haridusküsimused ja nii edasi), siis tekib paratamatult küsimus, kas ikka oleks mõistlik, et poliitik kõneleks noorega. Või üleüldse, et noor läheks valima.

Valime küll, aga mida tegelikult? Teada on, kuidas poliitiline lobitöö kehtestab end katteta lubaduste kaudu, pidamata silmas pikemat ja laiemat väljavaadet. Seetõttu ei ole meil ka elu kergemaks läinud. Kui lubatakse näiteks tõsta toetuseid, mida väga paljud ju ootavad ja mis alati mõjub tõeliselt isuäratava «pirukana», tõusevad ju oma varjulistes arengusoppides ka hinnad.

Hinnad edestavad alati igasuguseidki toetuseid, eriti kui mõelda nendele, kes tõeliselt vajaksid oma elus toetuseid – puuetega inimesed, vanurid, üksikvanemad, paljud lapsed Eesti ühiskonnas; kes peavad ühel või teisel põhjusel lausvaesuse all kannatama. Võime küll näpuga näidata üksikisiku suunas ja otsida süüdlaseid, aga siiski on meie ühiskond väike. Ning tõeliselt hooliva toimetamise korral võiksid ka need lapsed elada palju paremini oma igapäevaelu.

Raske ettevõtmine?

Olen mitmel korral teinud poliitikutele ettepanekuid, et avataks internaatkoolid, milles saaksid õppida ja elada nood, kellel on kodus keeruline toime tulla.

Internaatkoolid on paljudes riikides hinnatud. Sinna suunavad oma lapsi õppima rikkad inimesed, raha eest! Miks mitte meil ei võiks riiklikul ülapidamisel olla tasemel ja hea käitumiskasvatusega internaatkoolid, sisuka programmi ja haridusvõimalustega?

Lisaks sellele võiksid need asutused olla mingi kallakuga, et noor leiaks kooli lõppedes end ka mingis valdkonnas juba oskustöölisena. Miks mitte? küsin. Kas oleks riigil liiga raske sellist muudatust ette võtta?

Paistab, et on tõesti liiga raske. Sest selleks tuleks poliitikul oma pead ikka kordi mahukamalt tööle rakendada, kui lihtsalt lubada tõsta toetusi ja muud sellist. Nii et anna olla, poliitik! Kui mina oleksin olnud riigikogu liige, kui võeti vastu seadus valimiskünnise 16. eluaastale langetamiseks oleksin kindlasti sellele seadusele vastu seisnud ja oma seisukohti Sulle selgesti ka põhjendanud. Nüüd aga on igati lubatud Sul oma tühiste loosungitega ka koolidesse imbuda. Ja nii see olla ei tohiks. Kuid Sa oled eelkõige mõelnud enesele!

Ma ei ole näinud veel ühtki tõesti liigutavat lubadust, mitte üheltki parteilt. Selle asemel üks Reformierakonna tõeliselt hinnatud poliitik arvas hoopis, et sellised internaatkoolid, kus õpiksid ja elaksid vaesemaist peredest pärit lapsed, oleksid ju krimihõngulised! Sedavõrd lühike ongi arusaam poliitikuil noortest.  

Nii et oleks vist tõesti parem, kui poliitikud ei tülitaks noori oma mesijuttudega, et noored saaksid rahulikult keskenduda oma koolitööle, mis pole ju tänapäeva ühiskonnas ka liiga lilleline enam, oma nõudmistega.