Atašeest portfellita ministriks

Foto: Illustratsioon: Andrus Peegel

Meie Euroopa Liidu eesistumise kulisside taga tegutsevad tippametnikest taustajõud, kelle seas kerkib esile riigikantselei ELi asjade direktor Klen Jäärats – vahest üks eredamaid tähti Eesti noorema põlvkonna riigiteenistujate seas.

Tema tõus ametiredelil on olnud meteoorne. Kümne aastaga kerkis ta siseministeeriumi Brüsseli-atašeest positsioonile, mis sisuliselt võrdub portfellita ministri omaga – ta on peaministri tähtsaim nõunik ELi küsimustes.

Jääratsi tee üles on olnud vaikne ja diskreetne, kuid suurepärane tõestus sellele, et Eestis on võimalik karjääri teha ilma onupojasuhete või poliitilise patronaažita. Tegelikult tahtis Jäärats esiotsa hoopis advokaadiks saada ja asus keskkooli järel õigusinstituuti juurat tudeerima. Nüüd on ta pool elu olnud ametnik.

Jäärats saabus Brüsselisse Eesti ELi esindusse aastal 2004 siseministeeriumi lähetatud atašeena. Liitumisläbirääkimistega oli ta Schengeni ja rände teemal seotud juba varem, kuid ELi pealinnas sai ta talent võimaluse särada hoopis suuremal areenil.

Noort ja haruldase põhjalikkuse, süvitsi minemise ande ning igas olukorras kindlalt endaks jäämise võimega ametnikku pandi tähele. Jäärats on eestlase kohta kaugelt üle keskmise avatud, suurepärase suhtlusvõimega ning suudab linnukeelseid euroasju lihtsalt ja eluliste näidetega edasi anda.

Jääratsi omadusi märgati ka välisministeeriumis, aastaks 2007 tehti talle suunatud pakkumine tulla Euroopa Liidu liikmesriikide valitsuste alaliste esindajate komitee (COREPER II) Eesti saadiku nõunikuks. Brüsseli žargoonis tuntakse seda positsiooni diplomaatilises hierarhias ühe selle varase täitja nime järgi antici’na. Antici on see, kes pidevas suhtluses oma kolleegidega teistest ELi riikidest teeb ära lõviosa keerukast ettevalmistustööst ELi saadikute, ministrite ja tihti ka peaministrite kohtumistele.

Kolm aastat tagasi Jäärats mitte ainult ei täitnud asedirektorina tühjaks jäänud direktorikohta riigikantseleis, vaid tegi seda pärast rasket lahingut, mille talle andis konkursi viimases raundis ei keegi muu kui veidi vanem diplomaatiline raskekahur Matti Maasikas ise.

Euroasjade ametnik Jäärats on ka hingelt, väärtushinnangutelt ja hoiakutelt eurooplane. Tänavu suvel tõdes ta intervjuus sünnilinna ajalehele Pärnu Postimees, et ei mõista arutelusid sellistes küsimustes nagu surmanuhtluse taastamine, kohtute iseseisvus või vabad valimised. Vabadus on habras, leiab Jäärats. «Me võime selle ju ise ka nii-öelda pekki keerata... Demokraatiat peab kaitsma ka iseenda eest.»

Ja nagu üks õige eurooplane kunagi, on Jäärats ühel eluetapil jalgpalli mänginud. 14 aastat tagasi, Eesti neljanda liiga idatsoonis. Just kaitsjana. 1080 minutit, ütleb alaliidu statistika. Klubil oli raske hooaeg, palle tuli väravast kõvasti välja võtta. Aga mis ei tapa, teeb teadagi tugevaks.

Praegu, eesistumise tormilisimatel päevadel, on ta oma tiimikaaslastele oluline tugi. «Nagu vana rahu ise,» ütlevad kolleegid. Jah, mis viga Merkeleid ja Macrone koduplatsil vastu võtta, kui seljatagune on kindel. Lisaks on Jäärats juhina positiivne ja tähelepanelik, leides alati aega tunnustamiseks. Kui inimene midagi hästi teeb, tuleb teda kiita, on ta ka teistele ametnikele mõista andnud.

Sõbrad tunnevad Jääratsit muuhulgas kirgliku melomaanina, kelle maitse ulatub üle uuema muusika huvitavama osa intellektuaalse džässi ja Eesti levimuusikani. Aktiivse kontsertidel käimise kõrval on ta veendunud vinüüliformaadi austaja — see on melomaanimaailma kõrgeim pilotaaž.