Leho Laul: millal on mõte valmis väljaütlemiseks?

Leho Laul Foto: Erakogu

Siis, kui see tundub õige? Jah, miks mitte, aga mis oleks, kui enne mõõdaks, ainult ühe korra veel, ja alles siis lõikaks, küsib ettevõtja Leho Laul.

Selleks, et pääseda laviini alla jäämisest, mida on järgnevaga täpselt mõeldud, peaksin ehk kirjutama kaks korda pikema teksti teemal, mida ma ei taha sellega öelda.

Küll aga võtan riski ja panustan, et mõte oleks piisavalt viimistletud, et ma ei peaks kõiki väikeses kirjas tingimusi, millele see tekst vastab ning ei vasta, üles lugema. Kõigil on õigus teha mis tahes väljaütlemisest omad järeldused, neid argumenteerida ja kui vaja, siis neid ka deklameerida, lindistada, meedias levitada, vanaisale lugemiseks 72-suuruses kirjas välja printida, kivisse raiuda ja mida iganes muud.

Teen seda siin, minu jaoks kõige vähem kallutatumas vormis, lootmata teenida midagi. Ei raha, võimu ega au. Võib-olla ma tahan lihtsalt kirjutada, sest mul ei ole mitte midagi muud teha. Okei?

Järelduste tegemine puuduliku informatsiooni põhjal on inimese aju loomulik muster. See on üks mehhanisme, mis aitab täita tema kõige suuremat missiooni – hoida keha elus. Mida aga võiksime endalt küsida, on see, millal on mõte valmis ehk millal kaitseme mingi järelduse tegemisega oma organismi suremise eest.

On täiesti loogiline, et kõndides hilisel õhtutunnil mööda pimedat tänavat ja kuuldes krõbinat, teeme oletusi selle kohta, mis oht meid võib varitseda. Kui me ei jõua kiiresti otsusele, mis see on, tahame sammu kiirendada, et ennast võimalikust hädaohust päästa.

Kuid millisest ohust üritame end päästa siis, kui teeme sarnaseid oletusi inimeste käitumis- või mõtlemisviiside kohta minevikus ja projitseerime neid tulevikku? Selle tekstiga siin üritan päästa muu hulgas osakest ennast ja kui õnneks läheb, siis murdosa Eestist.

Tahan siinkohal rääkida mõnest natuke kriipivast teemast, mis on seotud kas otseselt või kaudselt rutakate järelduste tegemisega vales kohas või valel ajal. Kõige tuntum nendest loogikavigadest on vististi post hoc ergo propter hoc, teisisõnu «kuna sündmus B toimus pärast sündmust A, pidi sündmus A olema sündmuse B põhjustajaks».

Kausaalsuse omistamine olukorras, kus tegu on vaid (nõrga) korrelatsiooniga, on ohtlik. Lihtsustatult on tegu järeldustesse hüppamisega, kontrollimata fakte. Kui faktid on hägused, peaks vähemalt korraks andma aega atra seada.

Kui oleksin nüüd tõesti tänaval ja relvitut mind varitseks lõrisev, nädalaid näljas olnud lõvi, võtaks mu aju automaatselt üle kõik muud soovunelmatega seotud mõtted, nagu «huvitav, mida ma nädalavahetusel teen» või «millises kalendrikuus ma ei joo», ja paneks kogu minu energia minu kõige elupäästvamatesse kehaosadesse – jalgadesse. See on piisavalt hea, kuid ei pruugi olla parim. Ma ei saa sinna peaaegu midagi parata, sest tol hetkel ei pruugi ma teada, mis oleks antud olukorras kõige parem käitumisviis. Isegi kui ma teaks, et see varitseja on lõrisev lõvi, ei suudaks ma ehk siiski millegi parema peale tulla. Ergo, see võib olla parim lahendus halvimatest, aga veel kord, ma ei saa kuidagi kindel olla, et see on halvim või parim.

Miks mustame teineteist?

Üks sündmustest, mis paneb alati natuke hinge kriipima, on valimised. Ilmselt olekski midagi katki, kui üldse ei kriibiks, sest siis oleks Tallinn või Eesti või maailm juba valmis ja midagi ei oleks tarvis muuta. Mida tahaksin selle tekstiga muuta, on suhtumine. Meie hinges või meie mõtetes. Kuidas soovite.

Mind ei pane imestama, et inimesed teevad valesid järeldusi, sest mina teen neid ka. Siiski tahan ma uskuda, et suudan neist õppida. Viidates taas kord halvale kombele projitseerida mineviku käitumismustreid tulevikku, loodan, et ma mingil teadvuse tasandil ka sellesse ämbrisse ei astu. Küll aga küsin, millist eesmärki aitab teenida näiteks teise eestlase või inimese mustamine oma isiklike järelduste pinnalt puuduliku informatsiooni tingimustes.

Eelmise nädalal ilmus (21.09.2017) ühe riigikogu liikme Facebooki seinal kriitika Hannes Võrno aadressil kätlemisskandaali teemadel: «Nendele inimestele, kes pingutavad Kaitseväes iga päev selle nimel, et arendada meie riigi kaitsevõimet ja tõsta kaitsetahet teed Sa, Hannes oma viimaste aastate käitumise ja eriti selle väljaütlemisega häbi.»

Küsisin endalt, et huvitav, millist eesmärki täidab selline väljaütlemine selle parlamendiliikme jaoks, kuid kõigepealt võtan sammu tagasi ja käsitlen viidet artiklile, mis postituse juures seisis.

Ma ei sooviks pikalt peatuda rassismi käsitlusel, kuid juhtigem tähelepanu sellele, et Võrno ei öelnud kordagi, et ta ei anna kätt sellepärast, et inimene on teisest rassist. See on tema isiklik eelistus viisakusavaldus vastu võtta või tagasi lükata. Meie kultuuris on taoline viisakusavaldus ehk maksimaalne siis, kui käepigistus on kindel. Kui tema soovib seda mitte vastu võtta, kuna see ei viita tema isiklikele standardse viisakusavalduse tingimustele, võib ta seda pidada solvanguks või mitte. See on tema otsus. Samuti on tema otsus see, kas ta tahab seda teha või mitte teha ükskõik millisel mandril. Tema käitumismustrit ja sellel mandril elavate inimeste rassi ei peaks selles kontekstis üldse kõrvutama, sest meil on liiga vähe infot kausaalsuse kohta. Me ei tea täpselt, miks Võrno seda ei teeks, samamoodi nagu me ei saa eeldada, et ta on rassist.

Selleks, et saaks öelda, et Võrno on rassist, mis on tänapäeval liiga oluline silt, et seda kergekäeliselt kasutada, peaks ta seda ütlema otse ja avalikult ise. Kui seal vahel on meedia, siis peaksime selles ka kahtlema. Austatud riigikogu liige võtab siinkohal kaks trepiastet korraga, eeldades, et Delfi on täiuslikult usaldusväärne allikas ja et Võrno sõnu, juhul kui need on tõesed, saab tõlgendada rassismina. Kui te nüüd küsite, miks see teile korda peaks minema, mida keegi üldse sellest arvab, siis veidi kannatust, kohe seletan.

Ühiskonna heaolu ei ole otseselt mõõdetav ainult Gini indeksiga, majanduskasvuga, riiki valitseva korra või korratusega, tööpuuduse kasvu- või langustrendiga. See on kogusumma inimeste kõhutundest, kuidas neile meeldib elada seal, kus nad parasjagu elavad. Just kogusumma, mitte geomeetriline või kaalutud keskmine. Mitte suhtarv millestki, vaid kõikide nende indeksite teisendatud kuju, mudel nende peades või südameis. See, millise mudeli suunas Eesti praegu liigub, tekitab minus isiklikult kahtlaseid tundeid.

Küsimus on selles, mida peame õiglaseks. Taas kord, minu jaoks ei ole õiglane, et Võrno on sattunud sellisesse meediakeerisesse, olenemata tema positsioonist avaliku elu tegelasena. Rääkimata sellest, milline konnotatsioon on minu jaoks sel sõnapaaril, võtan julguse kasutada tema nime ilma luba küsimata, ilmestamaks oma mõtet, kui groteskne on järelduste tegemine puuduliku info tingimusis ja kui kahjulik see võib olla.

Tunnistan ausalt, et ma ei ole kordagi Võrnoga suhelnud ja ta ei ole seda kaitsekõnet kunagi palunud. Loodan aga, et ta ei pahanda, sest usun, et siin langevad kokku nii tema kui ka minu eesmärk – hoolitseda selle eest, et eestlastel oleks ka kunagi tulevikus millegi eest hoolt kanda. Meie maa, meie inimesed.

Miks teeme valesid järeldusi puuduliku info taustal?

Õigluse definitsiooni Eestis on painutanud teinegi näide. See on minu jaoks isegi valusam, sest see puudutab mind otsesemalt, kirjanikuna. Olgugi et formaalses mõttes ma seda ei ole. Ma pole kunagi avaldanud ühtegi raamatut, vaid kirjutanud oma lõbuks töö kõrvalt sahtlisse.

Järgnevalt võtan uuesti julguse tuua näiteks olukorda, millesse on sattunud teinegi eestlane, kelle motiivid on selged mulle, kuid mitte võimule. Võimule, mille oleme ise ehitanud. Loodan, et ka tema ei pahanda, sest see on otseselt põhjustatud sellest, milles olen temaga ühel nõul. Pean silmas Kaur Kenderit ja tema teosega «Untitled 12» seotud kohtusaagat.

Ma ei saa öelda, et tunneksin selle teose lugemisest rõõmu ega saa soovitada seda ühelegi sõbrale, aga Kenderi protsess tõestab väga ilmekalt, millise ühiskonna malle me kollektiivselt üle võtame. Kui kirjanik ei saa avaldada teksti ilma, et tema riik talle vastu astuks, siis mina küll kardan. Ometi kirjutan seda teksti eesti keeles ja eestlastele, vastupidiselt sellele, mida Kender või mina ise sellest arvan. Lootuses, et see resoneerub.

Teos on jälk, võib-olla liiga karm. Seda on ränk lugeda ja pean tunnistama, et ma ei ole suutnud sellega lõpuni maha saada. Aga küsimus ei ole selles. Küsimus ei ole ka selles, et «jumal küll, mis juhtuks, kui mu laps saaks selle kätte».

Kui leiaksin, et mu laps seda loeb, siis pean uskuma, et olen andnud talle eluks nii palju juhtnööre, et sel hetkel, kui tema silmad seda teksti loodetavasti ilma kaasamõmisemata lugema hakkavad, teeb ta sellest oma järeldused. Ja ma pean uskuma, et need järeldused on tema jaoks õiged. Mida ma ei saa teha, on peita tema eest kirjandust.

Küsimus on selles, miks teeme valesid järeldusi puuduliku info taustal. See ei ole minu jaoks sõna- või kirjandusvabaduse definitsioon ja me ei saa sellega oma riiki ehtida, kui meie kohtuveskid hakkavad jahvatama juba enne, kui meie kultuur pole veel teismeikkagi jõudnud.

Konkreetsemalt kaasusega seotult tuleb enne selgeks vaielda see, kas me ikkagi tahame kirjanikku liistule tõmmata või mitte. See aga, mis temast hiljem saab, pole pärast veski käimalükkamist enam tagasi pööratav.

Et eestlase lemmiktoit ei oleks teine eestlane

Ma tahan Eestis elada, aga kui näen selliseid asju juhtumas, siis mõtlen korra, enne kui ära lähen. Ja siis ühe korra veel. Selle peale, kas mu järeldustel on alust. Praegusel hetkel aga tunnen, et me kõik peame midagi ette võtma, et selle ohtliku laeva kurssi muuta. Vastasel juhul võime leida ennast tupikust, millest väljasaamiseks pole enam aega. Võrno ja Kender ei saa haiget, sest nende kaitsetehnika tuleneb soovist Eestit aidata. Saada paremaks. Tuleb vaid osata kuulata. Haiget saame me ise, meie kultuur ja meie lugu.

See kirjatükk ei ole mõeldud hirmutama. Selle eesmärk on esiteks soov midagi ära teha, sest ma usun, et ainult kritiseerimisega kaugele ei jõua. Üritan seda teha kõigi oma arsenalis olevate oskustega ja alustan kirjutamisest. Kui õnnestub, läheb midagi paremaks. Kui ei, siis olen proovinud ja proovin uue nurga alt.

Toonitan uuesti ja kasutan selleks Jaak Printsi tsitaati tema ettekandes riigikogu ees: «Ma kardan.» Kui saaksin valimistel kellegi vastu hääletada, siis ma seda ei teeks, kuid kui valimisreklaamid on suunatud vaenu õhutamisele, soosib süsteem vastu, mitte poolt hääletamist. Eks see ole igaühe enda otsustada, kas vastu- ja poolthääl üheaegselt oleks poliitilise balansi kindlustamiseks õige või mitte, kuid alustagem algusest. 

Olge head, leidke endas mõistmist arusaamaks inimeste tegudest, kirjutistest või väljaütlemistest. Küsige küsimusi ja olge allikate suhtes kriitilisemad. Ehk siis mõistame paremini, millised on meie võimalused midagi ära teha ja saada, kui mitte kellegi teise, siis enda jaoks paremateks inimesteks.

Tahaksin väga, et eestlase lemmiktoit ei oleks teine eestlane. Veel enam sooviksin, et ka minu lapselapsed, kui mul neid kunagi on, kasvaksid eestlastena. Veelgi enam, et nad ei tõrguks poliitilise tagakiusamise kartuses eesti keelt rääkida või selles kirjutada.