Aare Tark

FOTO: ANDRES HAABU/PM/SCANPIX BALTICS

Eesti majandus on veerandsajandiga läbinud edukalt mitu tuleproovi, meie erasektor teeb tänaseks õigeid asju. Kuid küpse majandusega riikide hulka jõudnuna seisab ees järgmine ülesanne: muuta erasektor vastupidavaks majandustsükli vaheldumisele.

Pärast viimase kriisi vaibumist tekkis poliitilise eliidi päis paradigmaatiline vaakum, pole leitud Eesti eduloo uut paleust. Tormikindel majandus oleks üks konkreetne ja saavutatav eesmärk.

Mõistagi ei saa ühtki majandust kriiside eest täiesti kaitsta. Kuid me teame päris hästi, mida teha, et Eesti majandus järgmistest kriisidest väiksema kahjuga läbi tuleks. Nii majandusteadus kui Lääne-Euroopa kogemus kinnitab, et kõige kestlikum ja šokikindlam on selline majanduskeskkond, kus pereettevõtetel on hea olla.

Asi polegi vaid pereettevõtteis, vaid kõigis pika perspektiiviga tegutsevates ettevõtetes. Lihtsalt keskmisest märksa kaugemale tulevikku vaatavaist ettevõtteist lõviosa on perefirmad, mistõttu võib neid pidada pika vaate ja perspektiivitundega erasektori võrdkujuks. Neid iseloomustab lühiajalise kasumi maksimeerimise asemel väärtuse pikaajaline kasvatamine. (Olgu ka öeldud, et pereettevõte võib, kuid ei pea tähendama nurgapealset vürtspoodi: iga kolmas maailma miljardikäibega ettevõte on perefirma, nt Wal-Mart või Samsung; meile hästi tuntud ettevõtteist on perefirmad ka SEB, Ericsson, kodumaistest ka Alexela, Sangar, Mootor Grupp jt.)

Euroopa statistika kinnitab, et pereettevõtted kasutavad investeeringuiks vähem laenuraha, kulutades pigem seda raha, mis juba teenitud. Kuigi tõusulaines võivad riskialtid ettevõtted edukamad olla, lubab selline talupojatarkus pereettevõtteil rasketest aegadest tervemana läbi tulla. Ka panustavad nad enam kogukondadesse, kus tegutsevad, ning heade-halbade aegade vaheldudes palkavad rohkem ja vallandavad vähem inimesi.

See põlvkondadeülene vaade lubab pereettevõtteil pakkuda stabiilsust, mis oleks Eesti juba küpse majanduse järgmine suur eesmärk. Tagantjärele võime küll uhkusega meenutada, kuidas rasked, kuid õiged otsused lubasid 16-protsendilisest majanduslangusest kiiresti taastuda, kuid kahtlen sügavalt, kas keegi meist tahaks midagi niisugust uuesti proovida.

Ometi pärsib Eesti õigusruum praegu eeskätt just pika vaatega, tulevikku suunatud majandamist.

Õiguskantsleri hiljutine kriitika seaduste rohkuse ja keerukuse pihta puudutas enim just perefirmasid ja teisi pika vaatega tegutsevaid ettevõtteid. Kui tüüpiline ettevõte planeerib investeeringuid ja tegevust paari-kolme, heal juhul viie aasta jagu ette, siis pereettevõtteis on tavaline planeerida arengut 10, isegi 25 aastat ette. Hüplik, ettearvamatu, iga riigieelarve koostamise ajal muutuv õigusruum pärsib just selliste ettevõtete suurimat potentsiaali, ühiskonnale majandusliku stabiilsuse pakkumist. Paraku tuleb nõustuda õiguskantsleri kirjeldusega õigusloomevabrikust, mis töötab sageli mõistliku tulemuseta, kuid see-eest täistuuridel.

Ohumärk on ka korduma hakanud üleskutsed kehtestada pärimisel uued maksud ja koormised. See klišee egalitarismi riistakastist võib oma idealismis isegi romantiline näida, kuid praktikas rakendamiseks on see lihtsalt elukauge ja vastutustundetu. Eraomandi kaitstus ehk võimalus enda teenitut ise kasutada ja lastele pärandada on olnud kindel eeltingimus ühiskondade majanduslikule õitsengule.

Ning kuigi turbulentseid aegu on tagantjärele põnev meenutada, peaksime oma lastele pärandama riigi ja majanduse, mis suudaks sellised teravad elamused ära hoida.