Taavi Minnik: Kremli haldjast ristiema

Gerhard Schröder Foto: Internet

Lääne intelligentide – nagu H. G. Wells, George Bernard Shaw ja teised – toetus Nõukogude Liidule põhines omal ajal teadmatusel, mis toimub selle suletud riigi sees. Nende teadmised põhinesid propagandamaterjalide lugemisel ning naiivsel ootusel, et seal võiks lõpuks ometi eksisteerida reaalsuses unistus õiglusest ja võrdsusest.

Mitmed neist, kel läks korda Nõukogude Liitu külastada, nägid siiski midagi sellist, mis kärpis nende eufooriat ja sundis oma vaateid osaliselt üle vaatama. Tänapäeval püsib lääne vasak- ja paremäärmuse toetus Venemaale mitte niivõrd enam teadmatusel, vaid paljuski Ameerika-vastasusel, mis on Saksamaal, Itaalias, Prantsusmaal ja mujal arvestatav sisepoliitiline faktor.

Võtke näiteks Gerhard Schröderi karjäär, mis eestlasele peaks üldjoontes hästi tuntud olema. Vahetult enne Saksamaa üldvalimisi nimetati Angela Merkeli eelkäija liidukantsleri kohal Rosnefti juhatusse. Schröderi taskusse toob see ligemale pool miljonit dollarit aastas, mis on muidugi tore summa, kuid Rosnefti puhul on tegemist ettevõttega, mis Venemaa sissetungi järel Ukrainasse sattus lääne sanktsioonide alla.

Võiks ju arvata, et Schröder on nende pikkade aastatega, mil ta on end Gazpromile ja Rosneftile müünud – seda muidugi mitte sugugi herneste, vaid miljonite dollarite eest – Saksamaal lõplikult diskrediteerinud ja sakslased peaksid selle põhjal tahtma teda üldse oma mälust välja rebida. Aga hoopis vastupidi, Schröder kuulub tänini populaarseimate liidukantslerite hulka ning tema toetus on isegi kasvanud, ületades oluliselt toetuse Sotsiaaldemokraatlikule Parteile, mida ta kunagi juhtis.

Miks nii, tekib loomulikult küsimus, vastus on aga lihtne: Ameerika-vastasuse arvelt. Ühel ajal Gazpromi ja Rosnefti teenimise ning Kremli poliitika õigustamisega (muuhulgas on ta hiljutigi väitnud, et Venemaa näol on tegu igati demokraatliku riigiga) on Schröder aktiivselt esinenud Ameerika-vastaste seisukohtadega. Eriti on Schröder aktiviseerunud just viimase aasta jooksul, kritiseerides Trumpi ja tema administratsiooni tegevust.

Trumpi suhtes kriitiliste seisukohtadega ülesastumist loetakse praegu heaks tooniks ning «in» on oiata, et ameeriklaste president on püstihull. Tõenäoliselt ei ole, kuid mida oodata inimeselt, kes tõusis presidendiks labasevõitu missišõu korraldaja ja lihtsatele ameeriklastele mõeldud telesaadete juhi kohalt, ilma mõhkugi teadmata poliitikast või riigijuhtimisest.

Trumpi suhtutakse Saksamaal halvemini kui Putinisse. Suve lõpul avaldatud Pew Research Centeri uuringud näitasid, et see pole nõnda üksnes Saksamaal, aga ka enamikus Euroopa riikides on Putin paremas kirjas kui Trumpi. Ameerika-vastasus õigustab kui mitte nostalgiat, siis positiivset suhtumist Venemaasse, kellest osa vasakpoolsetest tahaks nüüdki näha liitlast Ameerika mõjuvõimu vastu.