Keeleteadlane Mati Hint

FOTO: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Keeleteadlane Mati Hint selgitab vastuseks Raul Rebasele, miks miljonid ja miljardid otsesaates segi läksid, kuidas ta vea parandas ning millises kontekstis tasuks üldse avalikkuse ees paljude nullidega arvudest kõnelda.

Ootamatult on minust saanud Eesti ühiskonna päeva- või koguni nädalasündmus – meediaekspert ja eetilise ajakirjanduse eestvõitleja Raul Rebane viitab Postimehe arvamuslehekülje artiklis «Veendunud oletamine» (PM 26.09) minust kirjutades hitlerliku Saksamaa propagandaministrile Joseph (mitte Josef, nagu kirjutab meediaekspert) Goebbelsile ning omistab mulle kurioosumi, mis on «võimalik, et maailmarekord».

Mul on kavas see tiitel vaidlustada.

Minu keiss toimus 25. aprillil koos Mart Helme,Toomas Vitsuti ja Silver Meikariga Peeter Ernitsa juhitud Tallinna TV saates «Otse kümnesse», mille üheks teemaks oli Rail Baltic. Olen Rail Balticu kavandatava kiirraudtee suhtes skeptiline, mitte Eesti raudteevõrgu või üldse taristu moderniseerimise vastane.

Tolle saate hetkel oli just ilmunud majandusteadlase Endel Oja väga suure infosisaldusega  brošüür «Kas Eesti vajab Rail Balticut? Sõltumatu ekspertgrupi seisukohad, analüüs ja järeldused» (2017). Tahtsin saates seda soovitada, aga välja kukkus karuteene, või nagu meediaekspert ütleb – kurioosum.

Oma osa selle kurioosumi sünnis on uskumatul veal, mis brošüüri teksti on sattunud: Rail Balticu maksumuse miljardid on kirjutatud miljoniteks (lk 10): 2017. aasta märtsi seisuga 5,8 miljonit eurot.

Kuidas ma vea tegin?

Minu usaldust Oja vastu see sõnavääratus ei kahanda. See on psühholoogiliselt mõistetav tööõnnetus: teemat ülihästi valdav spetsialist loeb teksti nii, nagu peaks olema, mitte nii, nagu on. Oja sõnavääratus ei õigusta minu sõnavääratust, aga see viga oli mul silme ees, kui hakkasin trassi täitematerjalist kõnelema, ütlesin peaaegu automaatselt «miljoni» asemel «miljard». Keegi ei reageerinud.

Kui teemaks on pindalad, ruumalad, mahud, protsendid, siis püüan ette kujutada, kuidas numbrid ruumiliselt välja näevad. Mul on Tartu Ülikoolist matemaatiline lisaharidus, mis ei ole täiesti maha kulunud. Arvutasin kohe, et 1000 x 1000 meetrit on ruutkilomeeter ja meetripaksuselt on see miljon kuupmeetrit.

Miljardiks on vaja ka kõrgust 1000 meetrit. Sain aru, et see ei ole võimalik, vaatasin uuesti Oja teksti (lk 26), palusin väljaspool järjekorda sõna, vabandasin ja parandasin vea (saate 23. minut). Mainisin, et samasugune sõnakomistus «miljonite» ja «miljarditega» juhtus ka Riias toimunud RB tipparutelul. Ega siis ameeriklased asjata ole «miljardi» asendanud «biljoniga».

Oli otsesaade ja sellisena on see vaadatav ka praegu. Rebase tekstist võib järeldada, et ta on näinud ka selle saate suvist kordust, järelikult ka minu vabandust ja vea parandamist. «Saatejuht ja külalised ei reageeri, ka mitte vaatajad Facebooki kaudu, aga põhjust oleks, sest argumentatsiooniandmetes oli eksitud tuhat (1000!) korda,» kirjutab nördinud eetiline ajakirjanik Rebane.

Minu küsimus talle: mis peab peale jääma, kas viga või vea parandus? RB kiirrongijoonlauatrassi oponentide taotlus ongi just vigade parandamine. Ei ole kahtlust, et mõlemas leeris tehakse vigu, aga olgu mõlemas leeris ka õigus ja kohustus vigu parandada.  

Vikerraadio hommikuse uudissaate järgses ajakirjanduse ülevaates  27. septembril pühendas Taavi Libe palju tähelepanu minu eksimusele, mida ta esitas tahtliku valetamisena. Muidugi ei maininud ta, et õiendasin vea esimesel võimalusel samas saates. 28. septembri varahommikuses (kell 6.15) ajakirjanduse ülevaates rääkis Libe, kuidas Siim Kallas peab nüüd hakkama proovireisjana Eestis ringi sõitma ja ümber lükkama RB trassiks vajaliku liiva ja kruusa hulga kohta teadlikult levitatavaid valesid. (Tõsi, hilisemate tundide samas saatelõigus seda ei korratud.)

27. septembri EPLis kirjutab Kärt Anvelt («Siim Kallas hakkab valitsust Rail Balticu küsimuses aitama»), et Kallase ülesanne on ümber lükata Rail Balticu kohta levitatavaid valesid. Mitte valearusaamu, eksimusi, vaid tahtlikult levitatavaid valesid. Kui neid on, siis muidugi tuleb seda teha.

Kurioosum, mis võib olla Eesti rekord

Praeguse valitsuse agendas on linnahalli renoveerimine. Toetan seda, sest tegemist on Eesti arhitektuuri suursaavutusega. Mullu jõulu eel külastasid linnahalli peaminister Jüri Ratas ja mitu ministrit, et kinnitada linna juhtidele ja avalikkusele oma pühendumust linnahalli renoveerimisele.

Tollel visiidil esines ettevõtlusminister Urve Palo monoloogiga, mis väärib «veendunud oletamise» Eesti rekordit põhjendatumalt kui minu vääratus. Kui sisestate Google’i otsingumootorisse «Delfi 21.12.2016 Urve Palo linnahall», siis kuulete-näete, kuidas ettevõtlusminister seletab linnahalli laval kitsas ringis seistes Ratasele, rahandusminister Sven Sesterile ja tegevlinnapea Taavi Aasale, et linnahalli renoveerimise järel suureneb välisturistide arv aastas 20 (kahekümne) miljoni võrra: nad tulevad linnahalli konverentsidele ja kontsertidele.

Kui Tallinna hakkaks külastama praegustele turistivoogudele (2016. aastal kaks miljonit välisturisti) lisaks veel kakskümmend miljonit konverentsi- ja kontserdituristi aastas, siis tuleks päeva keskmiseks välisturistide arvuks umbes 60 000 (kuuskümmend tuhat) inimest. Iga päev. Küsimus Urve Palole: mitu konverentsi peab renoveeritavas linnahallis iga päev toimuma? Vastus: 15 rahvusvahelist konverentsi iga päev (eeldusel, et saali 4000 kohta säilitatakse ja kõigil konverentsidel on täissaal).

Miks peaminister Jüri Ratas, rahandusminister Sven Sester ega tegevlinnapea Taavi Aas ei reageerinud minister Urve Palo 20 miljoni lisanduva turisti veendunud oletamisele? Aga põhjust oleks, sest eksitud oli 1111 korda (Ernst & Young prognoosisid 18 000 lisaturisti). Ametlikes pressiteadetes ja trükitekstides järeltoimetati see komistus kohe kahekümnele tuhandele lisanduvale turistile, aga vabandust sõnakomistuse pärast ei tulnudki, muidu poleks ajakirjanik Ann-Marii Nergil olnud põhjust 27. detsembril 2016 EPLis avaldada repliiki «Kõik need tulemata jäänud kakskümmend miljonit turisti...»

Keegi ei küsinud, kas isegi Rail Balticust piisab sellise külaliste hulga vedamiseks. Ei piisa ju.

Ministritel jäi märkamata ka imelik diskrepants väljakäidavate numbrite vahel: 20 miljonit konverentsituristi (neist veel suur osa rikkad ärituristid) toovad Eestisse ainult 30 miljonit lisaeurot – iga konverentsituristi kohta poolteist eurot.

See meenutus ei ole mõeldud ettevõtlusministri materdamiseks. Võibolla pole ettevõtlusminister eriti kiire peastarvutaja või ei orienteeru arvuvalla suurusjärkudes. Või lihtsalt komistas sõnaga. Miski ei takistaks viga esimesel võimalusel õiendamast.

Praegu tundub mulle, et vabandada pole vajagi, tiražeeritakse ikka seda, mida palgatud eetiline meediaekspert tahab levitada.

Nende argumentidega – Urve Palo vääratus ületas natuke minu oma (eksimused vastavalt 1111 ja 1000 korda), Palo kaasvestlejaskond oli palju täpsem (pea- ja rahandusminister) kui minu saatekaaslased, Palo linnahalli sõnavõtu eksitust ei parandatud avalikult, vaid tehti nägu, et seda pole olnudki – palun meediaekspert Raul Rebasel maailmarekord atribueerida minister Urve Palole, mina lepin teise-kolmanda kohaga.

Miljonid ja miljardid

Olen ammu mõtelnud, et nn tavalistele inimestele ei ole vaja ka rahast rääkida miljonites ja miljardites. Miljonid ja kümned miljonid on suurusjärk, millega elus edenevad riigivargad ja pangapetturid ning altkäemaksude väljapressijad.

Tavalisele inimesele on nii miljonid kui ka miljardid ebareaalne suurus. Tavalisele inimesele tuleks ka Rail Balticust rääkides ütelda, kui palju selle ehitamine igal aastal nii ehitamise kui ka ekspluateerimise ajal hakkab tema taskust raha võtma ja mis RB tõttu ehitamata jäetakse.

Tegelikult on seda laadi eksimised Eesti ajakirjanduses ja ka ERRis nii sagedased, et ma ei registreeri neid enam. Kvaliteetajakirjandusesse suhtun nõudlikumalt ja abivalmilt.