Margus Mihkels: lolluse võidukäik

Näe, seal nad ongi! Vastsetes univormides Tallinna munitsipaalpolitseinikud on oma uutes värvides tehaselõhnalise patrullauto parkinud bussipeatusesse ning ootavad järgmist liinibussi, et seaduse täie rangusega nuhelda mõnd jumalavallatut, kes on hommikuuimase peaga jätnud oma rohelise kaardikese validaatori kõikenägevale silmale näitamata.

Ma tõtt-öelda ei tea, mis juhtuks, kui ühel päeval ei vilgutatataks Tallinna ühissõidukeis ühegi validaatori ees ainumatki rohelist kaarti. Suure tõenäosusega vist ei juhtukski midagi: trammid kriiksuksid pööranguil, trollid undaksid sirgetel ning bussijuhid teeksid peatusetaskuist sama uljaid väljasööste ka siis, kui kogu reisijaskond koosneks ainult näiteks Pudivere elanikest. See nii-öelda tasuta reisijate vedu on ju linnaeelarvesse muude võimalike kulude arvel sisse kirjutatud nii ehk naa; on arvestatud nii kütuste ja määrdeõlide hinnaga kui ka sohvrite palgaga.

Ja ometi peab keegi kusagil linnavalitsuse kabinetis vajalikuks kontrollida, kes siin õigupoolest omnibuse ehk jällegi tramvaiga priisõitu teeb. See on idiootsus, lolluse võidukäik.

Selle asemel, et «tasuta» ühistranspordis «jäneseid» jahtida, võiks mupo püüda tõelisi kahjureid. Näiteks neid, kes prügi parkidesse, mere äärde või järvekallastele – võimalusel ka nende sisse – loobivad.

Kondan viimasel ajal üsna tihti vähemalt osalt Tallinna piiresse jääva Raku järve kaldail. Südasuvel käisin seal lausa mitu korda päevas, sügise edenedes aina harvem. Aga iga kord leian uue koha, kus keegi on pudeleid puruks peksnud, fooliumgrilli ebamääraseks känkraks põletanud, vannitoaremondi jäägid laiali laotanud, heast peast mootorsaega – kui lõikejälje järgi otsustada – paar puud paha võtnud ja sinnasamma vedelema jätnud, oma tuvimunadena siledad rehvid rebasekutsikaile närida toonud, metsaalust helesiniste kohvitopsidega ehtinud või muul sarnasel moel loodusega üheks saanud.

Eile loendasin arvata 30-meetrisel lõigul seitse väiksemat-suuremat prügihunnikut, mida veel üle-eelmisel nädalal polnud. See oli masendav pilt.

Ma tean, et Tallinna kalamehed püüavad kevaditi talgute korras järveäärt veidigi puhtamaks saada, aga sellest on ju abi vaid korraks.

Miks ei näe ma järve ääres iialgi mupo moodsaid maastureid, mille läbisõitki küllap mõnegi lagastaja ära ehmataks? Või loodab keegi siiralt, et silt «Prügi mahapanek keelatud! Videovalve» kohas, kus tehnilistel põhjustel vaevalt mingit videovalvet olla saab (ja kui saakski, poleks sellest ometi mingit kasu), kedagi pelutab?

Loomulikult pole mupo süüdi, et Tallinna piires liigub palju lollakaid. Küll aga võiks «tasuta» linnakordnikud põhjalikumalt kaaluda, millega nad tegelevad ja millega mitte. Või ongi valideerimata reisija trammis suurem kahjur kui idioot, kes paar kotti väetist ja mõned värvipurgid Pirita jõkke viskab?