Andrus Karnau

FOTO: Pm

Kui Jüri Ratase valitsuse tuleva aasta riigieelarve näeb ette põhjendamatuid kulutusi, siis minu küsimus on, millised väljaminekud opositsionäärid ära jätaksid. Kas kaitsekulutused, õpetajate palgatõusu või kolme lapsega pere toetuse?

Eesti Panga president Ardo Hansson ütles, et riigisektor peaks majandust tasakaalustama ja  investeeringud edasi lükkama. Küsiksin vastu: mida ehitamata jätta? Kas koolimajad või tervisekeskused või hooldekodud? Mõne kõlava nimega poliitilise raudteelõigu võiks ehk unustada, aga Turba-Riisipere kaheksa miljonit eelarve tasakaalu ei too.

Keskvalitsuse finantsvara väheneb prognoosi järgi eeloleva aastaga umbes 100 miljonit. Täpsuse huvides: kriisivaruks mõeldud stabiliseerimisreserv ei vähene. Ka rahaturgude mõju on negatiivne, reservide intress on negatiivne.

 «Sisuliselt see, mida teeb Jüri Ratas, on elamine mineviku arvel ja varastamine tulevikult,» ütles endine rahandusminister Jürgen Ligi.

Ligi toetus Eesti Panga eelarvenõukogu seisukohale, et tuleva aasta riigieelarve tuleks koostada nominaalses ülejäägis. Ühesõnaga, Ratas elab mineviku varudest, tulevikult varastab selle, et praegune majanduskasv on kui seebimull, mis lõhkedes jätab endast vaid vastiku märja pleki.

Mida siis teha? Kas jätkata rahandusminister Ligi aegset poliitikat, et maksuvaba sissetulek kasvas 10 euro kaupa aastas? Sellise tempoga jõuaks 500 euroni 20 aastaga. Kui asjad nii läheks, kas me siis ei elaks tuleviku arvel?

Rahandusminister Toomas Tõniste jutt moosist ja pudrust läheb umbes samasse tsitaatide ritta, kus on Andrus Ansipi lause kriisist, milles ta tahaks elada – aga nii nagu ekspeaministril oli omamoodi õigus, on terake tõtt ka endise purjetaja jutus. Kui sissetulekute ebavõrdsus on Eestis probleem, siis valitsus peab midagi tegema. Tulumaksuvaba sissetuleku järsk tõus on kulukas, ajab riigieelarve tasakaalust välja, aga suurimgi valitsuse kriitik ei saa eitada, et põhimõtteliselt on see maksumuudatus õiges suunas.

64 eurot kuus, mida maksumuudatus annab, väikest palka saava inimese lauale moosi ei too. Puder on ikka lahja. Moos tuleb koos parema hariduse ja suurema lisandväärtusega töökohaga. Õige on, et maksumuudatus aeglustab majanduse muutumist. Väikese lisandväärtusega sektorid saavad hingetõmbeaega, sest ei pea tuleval aastal palka tõstma.

Nii nagu on õige ka see, et kui ehitus hakkab töötajaid eksporditööstusest ära tõmbama ehk kui saabub taas aeg, mil kipsplaadipanija uue BMWga sõitma hakkab, siis see on probleem. Meis elab hirm Lehman Brothersi kriisi järel juhtunu kordumise ees. Et jälle tuleb üle 14-protsendine majanduslangus, tööpuudus ja sissetulekute kärped. Sellepärast on opositsioonil lihtne maalida hirmutonte ebapädevast valitsusest ja riigieelarve hukutavast mõjust püsivale majanduskasvule.

Eesti Pank ütleb, et ehitussektor on üle kuumenemas. Küllap on sama tundnud ka iga lugeja mõnda remonditööd tellides. Teisalt, ehitusjuht Raivo Rand ütleb, et buumist ei saa veel rääkida. Tema juttu kinnitab ka laenumahu ja säästude võrdlus. Eraisikud ja ettevõtjad ehitavad, kuid ei tee seda nii nagu enne eelmist kriisi, välismaalt laenatud raha toel. Keskmine palk kasvab, aga seda teeb ka tööviljakus. Peale selle on heas seisus meie kaubanduspartnerid.

Nii et usku Eesti majanduse mullistumiseta kasvu võiks minu arvates rohkem olla. Keskpank ja majanduseksperdi renomeega poliitikud võiksid Eesti majanduskasvu toetada heatahtliku suhtumisega, näha positiivseid muutusi enam kui tibatillukest miinust viimasel real.