Mari Järvelaid: etanoolil pole emotsioone

Mari Järvelaid Foto: PP

Riigi alkoholipoliitika näitab suhtumist kodanikesse, nendib meditsiiniteaduste doktor Mari Järvelaid.

ETV otsesaates tehti eksperiment, et testida, kas juues veini pooleks veega jääb vähem purju kui lahjendamata veini juues. Lõpukaadris oli näha saatejuhi hämmingut – puhumistesti tulemused näitasid risti vastupidist sellele, mida tema oli oodanud. Ainult veini joonul oli puhumistesti tulemus kaks korda väiksem kui veega veini joonul. Millega seda seletada ja kas veini joomine koos veiniga on tark või rumal tegu?

Vastus on iseenesest lihtne. Sellest veidi hiljem. Kõigepealt meenutus selle kohta, mis see alkohol ehk õigemini etanool, mis meid purju teeb, siis ikka on.

Paljude näitajate poolest sarnaneb etanool veega, organismi sattudes jõuab ta ka kõikjale, kuhu jõuab vesigi. Olemuselt on etanool rakumürk, olenemata sellest, kas räägime sellest või mitte. Etanooli molekulis on kaks süsiniku, kuus vesiniku ja üks hapniku aatom – seega on etanoolimolekul sedavõrd pisike, et pääseb inimese organismi viiduna kiiresti ja kõikjale, segunedes veega igas vahekorras. Lõhustumisel trügib ta tänu väiksusele ette ka glükoosist ja vajab lõhustumisel samuti nagu glükoos tiamiini ehk B1-vitamiini.

Selle puudusel hakkab kuhjuma mürgine püruvaat. Maksa paneb etanool tööle enda lõhustamiseks, lükates teised tegevused kõrvale. Nii võib kuni 90 protsenti maksas tavaliselt toimuvast asenduda etanooli lõhustamisega, mistõttu peaaegu täielikult lõpeb süsivesinike oksüdeerimine, oluliselt ka rasvade ja valkude lõhustamine.

Niisiis, kui etanooli on palju, rikub see maksarakkude tavapärase töö. Etanool kui rakumürk kahjustab ka aju, pikas perspektiivis on tagajärjeks ajuatroofia. Eriti tundlik on etanoolile laste ja teismeliste aju. Sõltumata sellest, kas etanool on sisse joodud õlle, viina, viski, veini, siidri või muu joogi sees, toimib ta põhimõtteliselt ikka samamoodi. Toime sõltub ikka etanooli molekulide kontsentratsioonist. Kahjustav annus algab meestel 20–30 milliliitrist etanoolist ja naistel 10–20 milliliitrist. Maks annab tunda sageli alles siis, kui kahjustus on pöördumatu ehk hävinud on üle 90 protsendi maksarakkudest.

Üks parimaid näiteid läbimõeldud riikliku alkoholipoliitika eduloost on Prantsusmaa, kus on igapäevane veinijoomise komme. Ka õpilastele anti koolis lõunasöögi juurde klaas veini, mis viis selleni, et prantslaste esimeseks surmapõhjuseks sai maksatsirroos, samas kui teistes riikides olid esikohal südame-veresoonkonnahaigused. Prantslased surid seega enne, kui süda haigeks jäi. Kogutarbimine ulatus 24 liitrini puhast etanooli inimese kohta.

Toonase tervishoiuministri Claude Èvini järgi sai 1993. aastal kehtima hakanud vastav õigusakt kandma Èvini seaduse nime. Praegu on Prantsusmaa üks alkoholireklaami kõige karmimalt kontrolliv riik Euroopa Liidus.

See seadus keelab alkoholireklaami televisioonis ja filmides, piirab seda raadios ja keelab alkoholitootjatel spordiürituste toetamise. Kodumaistes ajakirjades peab alkoholireklaam sisaldama hoiatust, et alkoholi liigtarvitamine on tervisele ohtlik. Mindi isegi nii kaugele, et kui restoranis oli klient end purju joonud ja sattus siis õnnetusse, jäi süüdi restoranipidaja.

Tänapäeval on prantslastel kombeks restoranis lõunasöögi juurde juua pigem karahvinitäis vett ja väike sõõm veini, teisisõnu mitte vein pooleks veega, vaid vett veidikese veiniga. Prantsusmaal on korda läinud vähendada alkoholi tarvitamist ühe protsendi võrra aastas, paralleelselt on vähenenud suremus alkoholitekkelistesse haigustesse, mida on 60 ringis, ja pikenenud on prantslaste keskmine eluiga, mis on nüüdseks üks pikimaid Euroopas, ulatudes üle 81 eluaasta. Prantslased ei ole veinile selga keeranud, joovad seda aga pigem koos veega, mitte metslase kombel paljalt.

Jah, joogi kangusest sõltub vere hilisem alkoholisisaldus. Paraku selleks, et ensüümid hakkaksid maos etanooli lõhustama, peab etanooli kontsentratsioon olema parajalt kõrge. Näiteks tühja kõhuga on lihtsam end purju juua. Imendumine maos on kiireim, kui juuakse 20–30 mahuprotsendilist alkoholi. Seega suurendab näiteks ca 20 mahuprotsenti etanooli sisaldav šerri vere alkoholisisaldust kiiremini kui 6–8 mahuprotsendiga õlu. Mulliga joogid imenduvad kiiremini kui mullita.

Selleks et vereringesse ja sealt ajju pääseda, on etanoolil vaja läbida mitu barjääri. Nii sõltubki joobe raskus esiteks sellest, kas maos on toitu või on magu tühi. Toit pidurdab vere alkoholisisalduse tõusu kiirust. Tulemus on vaid neljandik sellest, mis saadakse tühja kõhuga juues. Toidust tühjas maos hakkavad tulemust määrama geenid ja treenitus – kui tõhus on ensüümsüsteem etanooli molekulide lõhustamiseks. See võib inimeseti olla väga erinev. Ja varasem alkoholi tarbimise kogemus – regulaarne tarvitamine tekitab sõltuvuse kõrval päris korraliku tolerantsi ning samade mürgistusnähtude tekkeks tuleb ära juua palju suurem kogus.

Eriti ebavõrdses olukorras on aga naissoo esindajad, sest neil puuduvad maos etanooli lagundavad ensüümid ja naiste maks on palju väiksem kui meestel, lisaks on naine ise väiksem ehk naise organismis on vähem vett ja etanooli kontsentratsioon tõuseb kõrgemale.

Elu on näidanud, et sage ühepromilline joove võib alkoholisõltlaseks teha ka need, kel puudub selleks pärilik eelsoodumus. Seltskondlikel koosviibimisel on tavaline poole- kuni kahepromilline joove, nii ongi kõige kõrgem risk saada etanoolist kahjustatud seltskondlikel joojatel.

Kui nüüd tulla vee-eksperimendi juurde, siis seletus on lihtne. Joobe tekkimise kiirus on alati individuaalne, sõltudes mitmest tegurist, sh väsimusastmest ja varasemast alkoholi tarvitamise kogemusest. Igal juhul langetab vesi etanooli kontsentratsiooni ja nõnda väheneb veres alkoholi tõusu kiirus, mistõttu ei jää inimene nii kiiresti purju, kuid ka saadava heaolutunde teke on laugema kurviga.

Alkoholist tekkiv heaolutunne püsib seni, kuni alkoholi kontsentratsioon veres tõuseb. Niipea kui see hakkab langema, tekib soov saada uus annus ja käsi sirutubki järgmise joogi järele, et saaks alkoholi kontsentratsiooni taas tõusuteele ja tekiks soovitud eufooriatunne. Nii end pildituks juuaksegi, kui asja mõistusega ei kontrollita.

Võib tunduda paradoksaalne, et eiratakse joomise sotsiaalse kasu teemat. Joobes inimene tunneb – eriti siis, kui veres alkoholi kontsentratsioon tõuseb – end õnnelikuna. Paraku ei lase etanool inimest aga pikalt õnnelik olla.

Psühhiaatrid ja EMO töötajad näevad liigagi sageli alkoholi kuritarvitajate ängi, halvemal juhul deliiriumi ja epilepsiat. Suurte etanoolikoguste regulaarne manustamine lühendab eluiga keskmiselt 30 aastat. Nii et riigi sisemõnu kogutoodangu tõstmine alkoholi joomise abil on loodusseadusega paraku võimatuks tehtud. Lisaks sisaldub isegi pokaalis veinis piisav etanoolikogus, et järgmise kuue tunni jooksul on kuni kolm korda suurem oht end niimoodi vigastada (kukkuda, sisse lõigata, end põletada jms), et vaja läheb esmaabi.

Nüüd tagasi eksperimendi juurde. Miks siis ikka saadi soovitule vastupidine tulemus? Tegemist oli lihtsalt kahe erineva inimesega. Eksperimendiks peaks mõlemad variandid läbi tegema kas samal inimesel, kel on sama väsimusaste ja sama tühi või täis magu, või siis peaks mõlemas rühmas olema umbes sadakond osalejat. Siis saaks keskmisi võrrelda.

Riigi alkoholipoliitika näitab suhtumist elanikesse. Arvesse tuleks võtta seda, et ei ole teada ühtki alkoholi positiivset toimet alla 35-aastaste inimeste organismile.

Fertiilses eas inimene ei peaks üldse alkoholi tarvitama. Psühhiaatrid näevad neid lapsi, kes on eostatud alkoholis leotatud spermaga, siis, kui neil on raskusi koolis edasijõudmisega ja sotsiaalses olukorras adekvaatselt toimetulekuga. Noore põlvkonna esindajad, kel on ärevushäire, on liigagi sageli need lapsed, kelle isa või vanaisa manustas endale alkoholi liigsuurtes kogustes.

Need, kes on kokku puutunud kasvõi ühe loote alkoholikahjustusega inimesega, ei esita enam küsimusi, kas juua või mitte. Sellele lisandub laiem probleem. Nimelt aeg, mil ema ja isa on purjus, on lapse jaoks kaotatud aeg.

Kui heita pilk alkoholi tarbimisele riigiti, siis on just kommunistlikud riigid hiilanud selles, kui palju alkoholi on mehed ära joonud ja kui varakult on nende elu lõppenud. Seda sõltumata mandrist. Uuringud näitavad, et meie riigis joovad paraku juba 11–12-aastased lapsed – ja joovad end pildituks.

Müües alkoholi oma kodanikele, täidetakse riigikassat. Et jätkuks raha uurida purjuspäi tehtud kuritegusid, pidada üleval vanglaid, ravida purjuspäi saadud vigastusi ja alkoholist tekitatud haigusi, aidata alkohooliku hooldamisest kurnatud pereliikmeid...

Enne Teist maailmasõda joodi Eestis kolm liitrit inimese kohta. Mis juhtub inimesega, kui ta alkoholi ei tarvita? Tavaliselt on sellise inimese tervis parem. Ka see on juba pool võitu, kui inimene, kes joob alkoholi, lahjendab seda veega.

LISANDUSI

Üks paljudest alkoholiga seotud vääruskumustest on veendumus, et täiskasvanu oma käitumist ei muuda ja seega pole mõtet tema ümberkasvatamisele aega raisata. Tegelikult muudavad ka täiskasvanud oma harjumusi ja käitumist väga kiiresti, kui neil on selleks piisav põhjus – olgu see siis väline või sisemine. Isegi esmapilgul lootusetuna tunduvate alkohoolikute nõustamine on näidatud, et kümnest seitse kuni kaheksa õpib oma alkoholitarbimist kontrollima.

Motivatsioon on üks tähtis komponent, mis mõjutab inimest valiku tegemisel, kas tarbida alkoholi või mitte. Samuti on sellel mõju tulemusele. Nii kujuneb neil, kes joovad mõnu ja heaolutunde saamiseks, sõltuvus oluliselt sagedamini kui neil, kes tarvitavad etanooli toimet valu leevendamiseks. Inimese füsioloogia mängib tolerantsi väljakujunemisel rolli – sama heaolutunde saamiseks on vajalik üha suurem kogus ning võivad tekkida ärajäämanähud, mis teeb tarvitamise lõpetamise raskeks. Tolerantsi teke ja ärajäämanähud on meie aju ja organismi standardvastused alkoholi liigtarbimisele. Alkoholsõltuvuse korral on motivatsioonil niisiis suur osa, sest tekib tunne, et ilma alkoholita ei ole võimalik elada, kuna alkoholita tuleb kogeda liiga palju negatiivseid erutusseisundeid.