Aleksander Laane: pedofiilide kaitsjad riigikogus

Aleksander Laane Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eesti poliitikute tahtmatus tegeleda haiglase sugutungi laste vastu karistamisega jätab mulje, et tegu on pedofiilia ringkaitsega seadusandlikul tasemel, kirjutab Erakonna Eestimaa Rohelised aseesimees Aleksander Laane.

Ajakirjanduse hiljutine kajastus pedofiiliast Eestis ja selle tohutust ulatusest toob välja kinnistunud suundumuse – tegeletakse hoopis tagajärgede, aga mitte ennetusega.

2010. aastal esitasid rohelised paljude lastekaitseorganisatsioonide soovil seaduseelnõu, mis oleks aidanud 14- kuni 16-aastaseid lapsi kaitsta pedofiilide eest.

Kui praegu saab täiskasvanuid kuni viieaastase vangistusega karistada alla 14-aastaste noortega vahekorda astumise ja nende kaasamise eest suguühendusest erineval viisil sugulise kire rahuldamisele, siis eelnõu oleks tõstnud lapseealise vastava vanusemäära 16. aastani.

Lisaks pakkusid rohelised, et mitme maa eeskujul võiks arusaamatuste vältimiseks lisada klausli, et partnerite vanusevahe ei peaks ületama viit-kuut aastat.

Praegugi riigikogus esindatud erakonnad hakkasid aga rääkima noorte omavahelisest seksist, mida seadus ei käsitle ega peagi käsitlema. Ilmselt oli see tehtud tähelepanu kõrvalejuhtimiseks ja sisulise arutelu vältimiseks. Ning nii nad hääletasidki seaduseparanduse maha.

Selle pedofiilide tegevuse mittepiiramise otsuse langetasid Isamaa ja Res Publica Liit ning Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond ei üritanud kahte esimest «lapsesõpra» isegi takistada – valdavalt nad lihtsalt pugesid peitu ega hääletanud.

Ehk siis, nagu seletas Põhja prefektuuri lastekaitseteenistuse vanem Reimo Raivet Postimehes: 40-aastase mehe seks näiteks 15-aastase tüdruku või ka poisiga on paraku moraalselt küsitav, aga juriidiliselt korrektne.

Faktid kõnelevad enda eest

Möödunud seitsme aasta jooksul on tehtud igasuguseid analüüse ja kohaldatud direktiive, kuid pedofiilide «õigusi» 15–16-aastastega seksimise asjus ei ole piiratud – polevat piisavalt otstarbekas ja selliseid lapsi on vähe.

Minu jaoks on aga ka üks pedofiili ohver liiga palju, riigikogu erakondadele aga ilmselt mitte. Siin saab püstitada õige mitu oletust, miks asjad on just nimelt nii, nagu nad on.

Üks neist on, et riigikogus esindatud erakonnad ei pidanud pedofiiliateemat kuigi oluliseks ja arvasid selle lastekaitsjate tüütuks pirinaks. Võimalik, et loodeti politsei hea töö peale või taheti kogu vastutus ohvrite endi peale panna. Veel tõenäolisem on aga oletus, et põhjus oli esitajas – opositsioonilised rohelised ikkagi.

Ma ei tea, mida mõeldi. Kuid raske on ka kahtlustada nii suurt hulka riigikogu liikmeid ainult naiivsuses.

Väheke fakte:

2014. aastal lahvatas Suurbritannias pedofiiliaskandaal, kus pedofiilidena, neile kaasaaitajatena ja ohvrite vaigistajatena paljastati valitsustegelasi, parlamendiliikmeid, teletöötajaid, kõrgeid poliitikuid, kohtunikele lähedasi tegelasi. Esimene viide Suurbritannia VIPide pedofiiliaringile – Westminsteri pedofiiliatoimik – anti asjaomastele ametiisikutele üle juba 1984. aastal, kuid sellele ei järgnenud sõna otseses mõttes midagi – pedofiilia jätkus ja toimik peideti kalevi alla.

2017. aasta alguses arreteeriti Euroopa Liidu ülese politseiagentuuri Europoli ja Ameerika Ühendriikide föderaalse juurdlusbüroo (FBI) ühisoperatsioonil pea 900 pedofiilide võrgustiku liiget nii Vanas kui ka Uues Maailmas. Ohvreid on aga palju rohkem.

Meil on kohustus oma lapsi kaitsta

Tõsi, pedofiilia on haigus, mille põhjused pole siiani teada. Ka ravivõimalused – õigemini küll tungi vähendamise, mitte väljaravimise mõttes – on piiratud. Kui tahate, võite seda võrrelda alkoholismiga. Kuniks alkohoolik rooli ei istu või mingit muud kuritegu ei soorita, on ta lihtsalt alkohoolik ehk haige inimene. Sama käib laias laastus pedofiilia kohta.

Põhjendused, et väga nõrkadest uuringutest lähtudes on 15–16-aastaseid ohvreid vähe, on Eesti tingimustes õõvastavad. Ka üks kuriteo abistamata ohver ja üks karistamatu kurjategija on liiga palju. Eriti juhul, kui seda saaks üsna lihtsa seaduseparandusega ära hoida. Oluline on isoleerida laste kuritarvitajad, et ennetada tulevasi lastevastaseid kuritegusid ning allutada nad ravile. Meil on kohustus oma lapsi kaitsta.

Arvestades paljude poliitikute tahtmatust probleemiga tegeleda, jääb paratamatult mulje, et tegu on pedofiilia ringkaitsega seadusandlikul tasemel. Jääb küsimus, miks neli suurt Eesti parlamendierakonda väldivad ikka veel kurjategijate karistamist.