Saksa jalgpallifännid. Pilt on illustratiivne

FOTO: SCANPIX

Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ei saa pärast hiljutisi valimisi enam kuidagi eirata ühiskonnas miilavaid euroskeptilisi meeleolusid ega sedagi tunnet, et ta isiklikult on pööranud liiga palju tähelepanu välispoliitikale, jättes keskse tähtsusega riiklikud küsimused pooleldi hooletusse, kirjutab Baltimaadele spetsialiseerunud Hollandi ajaloolane ja publitsist Jeroen Bult.

«Populistide kevadest on saanud Euroopa kevad,» sõnas hiljaaegu Hollandi televisioonile antud intervjuus Euroopa Komisjoni asepresident ja juhtiv intellektuaal Frans Timmermans.

See oli ehk pisut enneaegne järeldus, nagu näitasid äsjased Saksamaa parlamendivalimised: parempopulistlik Alternatiiv Saksamaale (Alternative für Deutschland, AfD) sai 12,6 protsenti häältest, põhjustades sellega sõjajärgsel Saksamaal tõelise poliitilise ja psühholoogilise vapustuse.

Timmermansi kõrgelennuline sedastus oli muulgi moel vähe põhjendatud.

Emmanuel Macron võitis mais Prantsusmaa presidendivalimised, aga tema võit polnud sugugi nii kaljukindel, sest Marine Le Pen tõmbas teises voorus enda poole siiski tervelt 33 protsenti häältest ning progressiivsed ja gollistlikud valijad andsid oma hääle Macroni kasuks õige vastumeelselt.

Marine Le Pen / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Geert Wildersi Vabaduspartei (Partij voor de Vrijheid, PVV) võitis märtsis Hollandi parlamendis «ainult» viis kohta, aga samal ajal suutis üks teine parempopulistlik partei valimistel läbimurde saavutada – selleks oli uhke nimega Demokraatiafoorum (Forum voor Democratie, FvD).

Norra Progressipartei (Fremskrittspartiet) kaotas parlamendis kaks kohta, aga saab küllap taas valitsuse koosseisu.

Saksa parempopulism ei saa kunagi «normaalseks»

Saksamaa, Euroopa Liidu tähtsaim liikmesriik, ei ole suutnud puutumata jääda ei parempopulismi lainest ega seisukohast, et keerulisi rahvusvahelisi probleeme saab turvaliselt lahendada enda riigipiiri taha tõmbudes.

Küünikuna võiks lausa öelda, et Saksamaast on viimaks saanud normaalne Euroopa riik. Ent Saksamaast ei saa kunagi normaalset riiki, sest teda jääb alatiseks kummitama moraalne vastutus natsimineviku eest.

Enne valimisi väljendas AfD juht Alexander Gauland meelepaha sellise paratamatu tõelusega eriti provokatiivsel viisil:

«Kui prantslased tunnevad täiesti õigustatult uhkust oma keisri üle ning britid Nelsoni ja Churchilli üle, siis on meil õigus olla uhke Saksa sõdurite saavutuste üle kahes maailmasõjas.»

Saksa sõdurid Teises maailmasõjas / Scanpix

FOTO: SCANPIX

See annab ühtlasi mõista, et kunagi ei saa «normaalseks» ka Saksa parempopulism, sest see peab aina tõrjuma süüdistusi, et tegemist on pelgalt ühe või teise maski taha varjunud vulgaarse neonatsismiga.

Hea küsimus, muide, on see, mida õieti tunneb AfD kõige jõulisem välismaine tagantkiitja – Kreml – härra Gaulandi Wehrmachti ülistamise peale?

Nähtavasti ei suutnud AfD õige iseäralik Vergangenheitsbewältigung (sakslaste termin mineviku mõtestamise ja omaksvõtmise kohta) olulisel määral mõjutada erakonna niigi muljet avaldavat esinemist valimistel. Partei järjekindla tõusu taga on pigem seisnud muud tegurid.

Vaevalt tasub isegi üle korrata, et AfD kasutas rõõmuga ära avaliku rahulolematuse nõndanimetatud Willkommenskultur’i ehk poliitikute ja muu «eliidi» seas levinud positiivse suhtumisega immigratsiooni.

Saksamaa liidukantsler Angela Merkel Süüriast pärit põgenikuga ühispilti tegemas / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Paljud valijad soovisid oma valikuga väljendada äärmist meelepaha Saksa ühiskonnas süveneva heaolulõhega ning väljavaatega, et tulevikus hakkavad tooni andma väikesepalgalised ajutised töökohad ja suhteliselt aina kahanev pension.

Polnud sugugi juhus, et AfD võitis nii palju hääli just Saksamaa idaosas, kunagise Saksa Demokraatliku Vabariigi aladel, kus püsivalt valitsenud suur tööpuudus ja avalike teenuste (tervishoid, ühistransport) jätkuv halvenemine on paisanud inimesed täielikku masendusse.

See seletab sedagi, miks tulid välja väga paljud neist, kes varem lihtsalt eirasid valimisi, nüüd aga andsid oma hääle AfD poolt.

Euroskeptitsismi ei saa enam eirata

Tingimustes, kus AfD kindlustas endale pääsu parlamenti, pidi Kristlik-Demokraatlik Liit/Kristlik-Sotsiaalse Liidu (Christlich Demokratische Union/Christlich-Soziale Union, CDU/CSU) silma vaatama lubadusele, mille andis endale juba 1940. aastate lõpul: kunagi ei tohi ükski erakond end sisse seada meist paremal.

Baieri CSU legendaarne kauaaegne juht Franz-Josef Strauss, kes küll ka ise sageli ripsutas tiiba populismiga, ei kõhelnud sugugi seda tõotust sõsarparteile CDU-le vajaduse korral meelde tuletamast.

Kuid Angela Merkeli juhtimisel on CDU nihkunud rohkem tsentrisse (mõne arvates lausa vasaktsentrisse) ning «suur koalitsioon» sotsiaaldemokraatidega (Sozialdemokratische Partei Deutschlands, SPD) on kleepinud erakonnale külge ilmetute tehnokraatide sildi, samal ajal kui mainitud Willkommenskultur on külvanud CDU/CSU konservatiivsemate poolehoidjate seas ideoloogilist segadust. Sõnaga, lubadust on rikutud. Strauss keerab küllap hauas närviliselt teist külge.

Saksamaa liidukantsler ja CDU juht Konrad Adenauer (vasakul) ja CSU esimees Franz-Josef Strauss (paremal), 1961 / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Merkel, käesolevate valimiste võitja ja kaotaja korraga, on kindlasti seda tajunud. Üsna ilmetus valimisöökõnes sõnas ta, et «me peame võitma enda poole tagasi need, kes hääletasid AfD poolt».

Aga kui 980 000 valijat eelistas seekord CDU/CSU asemel AfDd, siis veel enam, koguni 1 360 000 valijat, otsustas nende asemel vabade demokraatide (Freie Demokratische Partei, FDP) kasuks.

FDP tõusis viimastel kuudel otsekui fööniks tuhast: 2013. aastal jäädi koguni parlamendist välja, hiljuti asuti aga immigratsiooni ja Euroopa integratsiooni küsimustes küllaltki kriitilisele seisukohale.

FDP juht Christian Lindner on viimastel kuudel kritiseerinud aina tihedama eurotsooni ideed, rääkimata sellega kaasnevast eraldi rahandusministrist, eelarvest, parlamendist ja muust. Ta kordas seda «punast joont» valimisjärgse öö teledebatis. Lindner on samuti pooldanud Euroopa Liidu Venemaa-vastaste sanktsioonide tühistamist. Nähtavasti on Hans-Dietrich Genscheri päevil FDPd iseloomustanud eurolembus täiesti haihtunud.

FDP esimees Christian Lindner / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Kui nüüd kõiki tegureid ja olukorda arvesse võtta, tundub õigustatud järeldada, et Saksamaa Euroopa Liidu poliitika ei ole edaspidi – vähemalt järgmiste valimisteni – enam nii proaktiivne ega ettenähtav.

Merkel ei saa enam kuidagi eirata Saksa ühiskonnas miilavaid euroskeptilisi meeleolusid ega sedagi tunnet, et ta isiklikult on pööranud liiga palju tähelepanu Euroopa (ja maailma) poliitikale, jättes keskse tähtsusega riiklikud küsimused pooleldi hooletusse – sest kui ta seda teeks, üritaks AfD selle pealt aega viitmata profiiti lõigata nii parlamendis kui ka ühismeedias. Kahtlemata soovib Merkel taastada sobiva tasakaalu.

Ussipesa Die Unionis

Kui Merkeli CDU/CSU tõepoolest moodustab nõndanimetatud Jamaica-koalitsiooni FDP ja rohelistega, peab ta ilmselt niikuinii ääretult palju tegelema kriisiohjega, sest selle koalitsiooni osaliste ideoloogilised erinevused on tohutud.

Traditsiooniliselt on CSU ja rohelised otseti teineteisest eemale põrkunud ning mõned rohelised on juba jõudnud kurta selle üle, et FDP ridades puudub igasugune huvi säästliku energeetika vastu.

CSU ja CDU fiskaalkonservatiivid võivad proovida ära kasutada Lindneri kaldumist euroskeptikute leeri, et blokeerida otsustavalt Macroni ja Junckeri laadis ettepanekuid.

Enne valimisi jõudis Prantsuse päevaleht Le Monde nimetada väljavaadet, et FDP satub uude valitsusse, Macroni suurimaks košmaariks. Ja mõistagi ei tasu unustada Merkeli enda positsiooni, mida vaieldamatult nõrgestas CDU/CSU ajalooline kaotus 24. septembril (kõige halvem valimistulemus alates 1949. aastast). Merkel teab vägagi hästi, milline ussipesa Die Union tegelikult on.

Prantsusmaa president Emmanuel Macron / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Selles mõttes oli küllap politoloogil Vello Pettail õigus, kui ta sõnas (25. septembril  «Aktuaalses kaameras»), et Eestile oleks kõige parem uus «suur koalitsioon». Teatav väike võimalus, et see nii läheb, on isegi olemas, kui Jamaica-koalitsiooni kõnelused peaksid läbi kukkuma, kuid ei tasu siiski unustada, et SPD on juba jõudnud välja öelda, et nad peavad ennast «uuesti leidma» (küllap järgivad nad selles Hollandi sotsiaaldemokraatliku erakonna PvdA eeskuju, kes märtsikuise valimiskaotuse järel on jäärapäiselt keeldunud igasugustest koalitsioonikõnelustest).

Mõningat lohutust pakub ehk ainult tõsiasi, et AfDs on taas alanud kurikuulsad sisevõitlused, nii et pole kahtlust, et päris paljud 94 auväärsest parlamendiliikmest satuvad ühel või teisel moel skandaali. Ent vähemalt esialgu ei too see «Euroopa kevadet» kuidagi lähemale.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane